Söök, võrratu söök..

"Siis ära mine," sõnas kutt. "Ma tean, et see on raske. Mul oli ka raske. Siin hakatakse norima su kallal. Teised hakkavad," selgitas Cameron. "Ära tee neist välja, ära ütle neile midagi, ära puuduta neid. Kui sulle kallale tullakse, kaitse end, aga ära vastu löö. Sest muidu oled sina ka mässaja ja mässajaid siin kaua ei hoita," andis Cameron nõu. Ta vaatas tüdruku poole hetkeks. Igal pool olid oma reeglid. Siin olid vastupidiselt näiteks vanglale hoopis teistsugused ellujäämisreeglid.

"Ma ei hakka mingiks peksukotiks teistele jälle," sõnas Mary, panemata ise tähelegi seda viimast sõna. Neidise ilme ja kulmukortsutus väljendasid taas pahameelt. "Sinul on jah hea rääkida.. Sind tao või kolm tundi, ikka sa midagi ei tunne," porises tüdruk.

Cam muigas kergelt. "Siin on igal pool turvad ja kaamerad. Isegi kui sa neid ei näe. Kaklused lahutatakse kohe. Aga kui sa vastu lööd, oled sa samal pulgal, kus see, kes sulle kallale tuli. Ja kedagi ei huvita, kui sa ütled, et tema alustas," selgitas Cameron. Miks ta muidu Lisele mitte midagi ei teinud. Nooh, lisaks sellele, et Lise arst ka oli eks ole. "Mõnikord nad tulevadki lihtsalt norima, lootuses, et sa lööd esimesena. Sa lihtsalt ei tohi neist siis välja teha," selgitas Cam. Ja ta teadis ka, kui raske see on, aga sellega harjub ja see on ellujäämiskoodeks siin.

"Ahah.. Nii et ühesõnaga kannatan ära selle, et teised mind taovad ja norivad ja mis iganes ja siis on elu ilus. Hurraa.." sõnas Mary muserdatult. Tahaks näha, kaua tal sellist külma närvi jätkus. Ajalugu näitas, et ta polnud just kõige õigem inimene sellisesse rolli. Neidis kippus enne tegutsema ja siis mõtlema.

"Nad jätavad päris kiirelt järgi, kui sa vedu ei võta," selgitas Cameron. Lõpmatult ei viitsinud nagunii keegi ühe inimese kallal võtta. Alati otsiti uus sihtmärk. Ja samas mine tea, äkki nüüdseks olid enamus maha rahunenud ja selliseid kiusamisi ei tulnud. Kuigi jah, seda võis vaid ootama jäädagi. Alati leidus keegi, kes teisi eest hakkab vedama.

"No eks ma siis püüan mitte kellelegi kallale minna. Aga ma ei garanteeri midagi," ohkas neidis viimaks. Mis tal muud üle jäi. Seda ta ju ka ei tahtnud, et teda välja lülitataks või mida iganes. "Ma oleks nagu mingisse ulmeseriaali sattunud."

"Selle kõigega siin harjub," lubas Cameron. "Ja siis sa näed, et kõige hullem olegi. Parem kui tänaval konutamine," selgitas kutt. Tema juba tänaval elamisest teadis.

"Sa elasid ka tänavatel?" küsis Mary kergelt kulme kortsutades. Nojah.. Polnud eriline üllatus, kui arvestada, mis sorti rahvas sinna kokku oldi kraabitud. Inimesed, keda taga ei igatseta. Üsna kurb tegelikult.

"Jah. Päris pikalt," sõnas kutt. "Ega ma muidu siin end nii koduselt ei tunneks," lausus kutt. Nooh, koduks ta seda vist siiski päris nimetada ei saanud. Aga see oli rohkem kodu, kui kohad, kus ta siiani elanud oli. Ja kindlasti ka parem. I mean, soe tuba, söök ja riided. Probleeme pole. Lihtne ju.

"Kui pikalt on päris pikalt?" uuris Mary pisukese muigega. Ei tea, kas kutt lööb tema rekordi üle? "Nojah.. Ma ei oska asju veel päris selgelt hinnata," arvas neidis. Laksu all olles oli üsna ükskõik, kus ta magama heitis ju.

Ei teadnudki, et see võistlus oli. Cameron mõtles pisut. "Vahelduva eduga kuus aastat," vastas ta viimaks. Kui ta vanemaks sai, sai juba mingi elamise ka otsitud, aga ta polnud kunagi püsiv või tekkisid jamad. Nii et põhimõtteliselt elas ta kuus aastat tänaval. Isegi kaua pidas lastekodus vastu.

"Siis me oleme üsna sama saatusega," sõnas Mary kergelt noogutades. Tal tuli umbes sama arv välja. Noh, algul käis ta vahepeal kodus ka, aga seal suurt midagi teha polnud ja viimaks võeti korter käest. "Kus sa enne seda elasid?"

Cam viis pilgu korraks Mary'le. "Lastekodus," vastas ta viimaks. Mis seal ikka. See oli osa minevikust. Nagu ka kogu see elu tänavatel. Ja kui Mary't tõesti huvitas, miks mitte ausalt vastata. Pealegi, mida selle infoga ikka halba teha saaks?

Mary kõhkles hetkeks, teadmata, kui palju ta pärida võib. Tema ise võis enda minevikust enamvähem vabalt lobiseda, aga kõigiga ju nii polnud. Samas oli Cameronil alati võimalus mitte vastata ja kutt ei tundunud pahaseks saavat või miskit. "Kus su vanemad on?" küsis neidis siiski.

"Mul pole neid," vastas kutt lihtsalt. Ta polnud neist kunagi midagi teadnud ja elu lastekodus tundus nii loomulik, et tal ei tekkinud küsimust, kus ta vanemad olla võiks. Või miks ta lastekodus lõpetas. Nüüdseks oli tal kohe eriti ükskõik. Kui ta elu selliseks määratud oli, siis olgu. Ta ei saa seda enam muuta või mis.

"Kas nad on surnud?" tuli kohe järgmine küsimus Mary poolt. Täitsa kahju.. Cameron kõlas nagu ta oleks terve elu lastekodus olnud. Mary tundis enda vanemaid vähemalt natukenegi, kutil polnud sedagi.

Ta oligi. Nii palju kui ta mäletas oma lapsepõlvest, siis peale lastekodu seal midagi polnud. "Ma ei tea, kus või mis nad on," sõnas kutt. "Ma ütlesin, mul pole neid," lisas ta sinna juurde. Ja ega ta neist puudust ka tundnud. Inimene ei oska igatseda seda, mida tal olnud pole. Tahta jaa, aga igatseda mitte.

True dat. "Vabandust.." sõnas Mary tasaselt. Nüüd tundus talle küll, et mees ärritus. Või siis oli neidis õppinud lihtsalt selliseid asju ennetama. Kartma. "Miks käed enne kinni seotakse kui poksikindad kätte panna? Kas kindad ise siis ei kaitse?" viis neidis teema täitsa mujale, tõstes pilgu kutile.

"Sa ei pea vabandama. Ega sina nende mitte eksisteerimises süüdi ole," muigas Cam. Nope, ta endiselt polnud ärritunud. Nagu öeldud, siis teda polnud kerge ärritada. Uut küsimust kuuldes silmitses ta hetke oma seotud käsi. "Et kaitsta nukke ja hoida randmeid," lausus ta. Ega ta ka päris kindlalt teadnud. Kes talle ikka teooriat rääkis. Seejärel kehitaski ta õlgu. "Mina kinnastega ei poksi. Kotte kinnastega ei taota ja poksimatše kui selliseid me siin ei pea," selgitas ta. Ikka paljakäsi. Äärmisel juhul sidemetega.

Mary tõusis, pannes pusa hoolikalt enda kõrvale. Harjumus, mis muu. Väheseid asju omades õppisid neid hoidma, eks ole. Neidis sammus riiulini, võttes sealt ühe sidemerulli. Seda igatepidi uurides rullus side muidugi kenasti tema ees lahti, pannes tüdruku muigama. "Kuidas see värk käib?" uuris ta seda pundart kokku korjates, sammudes tagasi poksikoti juurde. Kui ta pidi seal treenima hakkama, siis parem õppigu enda käsi hoidma.

"Rulli see kokku uuesti," muigas Cam, kui nägi, kuidas neidis rulli lahti oli lasknud. Rulli oli mugavam ümber käe siduda kui lahtist sidet. Ega sel erilist kunsti polnudki. Või no oli. Aga ei midagi ülemäära keerulist.

"Mhh.. Tüütu on ju," sõnas Mary, kuid asus siiski sidet hoolikalt rullima. Vähemalt oli mingi osa siiski lahti rullumata jäänud, mis tegi töö lihtsamaks. "Ja mis nüüd?" küsis neidis, kui side uuesti oma endise hiilguse oli taastanud.

Cam peatas poksikoti ja astus neidise juurde. "Nüüd seod selle ümber oma käe," lausus ta, nagu see oleks ilmselge. Oligi. Aga kuidas, vat see oli küsimus. Cameron võttis sideme ja tõstis neidise käe. Ta libistas sideme ühes otsas oleva aasa ümber neidise pöidla. "Kõigepealt paned selle nii," seletas ta, "ja siis mässid sideme tihedalt ja hoolikalt ümber käe. Aga mitte liiga kõvasti. Veri peab ikka ringi saama käia," seletas kutt edasi, kui ta sidet ümber Mary randme rullis. Mingi hetk ta peatus. "Umbes nii palju kerid ümber randme ja käelaba ja siis paned selle sõrmedevahelt läbi. Alustades väiksest sõrmest," seletamise ajal jätkas Cameron sidumisega. Korra sideme kõigi sõrmede vahelt läbi viinud, rullis ta seda edasi ümber neidise käe ja viimaks kinnitas sideme randmel krõpsuga. "Nii," sõnas ta muiates. "Nüüd teed teise samamoodi," lausus ta. Rannet liigutada ei saanud, ainult sõrmi, aga rohkemat polnudki vaja. Nukid olid kenasti kaitstud.

Mary jälgis hoolikalt, mida kutt tegi, püüdes seda kõike meelde ka jätta. Vahepeal tõmbus ta kulm kortsu ja neidis tõstis pilgu Cam'i silmadele, kinnitades sellega ka ühtlasi, et ta oli mehe kõrval ikka väga lühike, aga kuna Cameron tema pahameelt ei märganud, siis otsustas Mary mitte toriseda, jälgides, mis kutt edasi teeb. "Ahah.." sõnas ta, kui käsi viimaks seotud oli. Neidis sirutas ja painutas sõrmi, uurides seotud kätt igast küljest. "See on nii keeruline ju," sõnas ta viimaks, tuues riiulist ka teise rulli. "Okei, pöial läks siit.." seletas ta endamisi, pannes selle aasakese ümber pöidla. "Ja siis tuli nii.." lisas ta, keerates terve hunniku ringe ümber randme.

"Mitte nii palju," muigas Cam ja võttis osa lahti. "Ja ümber käelaba ka ikka. See pole nii keeruline midagi. Ära mõtle üle," muigas kutt. Harjutamise asi lihtsalt. Ta lasi edasi neidisel ise siduda. Seotud käega oli muidugi vähe ebamugavam siduda. Ainult sõrmed liikusid ju. Aga sellega harjus.