Söök, võrratu söök..

"Käi perse," sõnas Mary lühidalt. Jeah.. Ta polnud ka kõige puhtama suuvärgiga. Mida sa ikka temasuguselt ootad. Neidisel polnud vähimatki aimu, mis teda nii väga vihastas, aga samas oli ta sellega ka üsna harjunud, et ta enda emotsioone ei kontrollinud. Nii et selle asemel, et enda pead liigsete küsimustega vaevata, astus Mary teise poksikoti juurde, asudes paljakäsi enda viha selle peal välja elama.

Vähemalt peksis kotti, mitte Cameroni. Poleks esimene kord tho, kui keegi Cami peksab, et oma viha välja elada. Kutt muigas selle mõtte peale ning tagus oma kotti edasi, hoides silma nurgast siiski pilku neidisel.

Mary süvenes vist liialt selle koti tagumisele, jagades õblukese tüdruku kohta üsna tugevaid hoope. Nojah, eks mingi põhjus pidi ju olema ka, miks teda sinna Divisioni taheti. Ju nad nägid peale potentsiaali tema kuriteoregistrit ka. Neidise käed juba punetasid, aga ta ei teinud sellest eriti välja.

Cam peatas oma poksikoti ja astus Mary juurde, haarates tema randmetest. "Aitab küll," sõnas mees. "Kui tahad edasi taguda, siis mine seo käed kinni," käskis ta. Enese nukkide puruks peksmisel pole mittemingisugust kasu. Küll Cameron juba teadis.

Mary rabeles, püüdes käsi vabaks saada, andes lõpuks alla, vaadates vaid vihasel pilgul mehele otsa. "Teen, mis tahan," sõnas neidis vaid. Taobki nukid sodiks. Mis Cameronil sellest? Siiski hakkas neidis aegamisi rahunema.

"See pole su kodu kus sa võid klähvida nagu hellitatud jõmpsikas," mainis Cam. Mis mõttes teeb mis tahab? Siin teeb ta seda, mida Division tahab. See pole enam see koht, kus ta isepäine olla saab. Võtku ükskord mõistus pähe.

"Mul ei ole kodu," sõnas Mary vaikselt, viies pilgu maha. See mõistus ei tahtnud kohe üldse veel oma kohale ronida. Aga neidis ise kinnitas, et kui ta täiesti puhas on, siis läheb kõik paremaks. Mingi lootuskiir pidi tal ju olema.

"Nüüd on. Õpi seda hindama," sõnas Cam ja lasi neidise rannetest lahti. Ta vaatas teda mõne hetke ning astus siis sammu tagasi. Cameron oskas küll seda hinnata, et Division talle uue võimaluse andis. Olgugi, et nüüd konutas ta siin, kiip kuklas. Ikka parem kui vangla või surm.

"See siin ei ole mu kodu. Kodu on seal, kus on lähedased.. Sõbrad ja perekond. Siin ei ole mul kedagi," lausus Mary kindlalt. Mis sest, et tal ka väljaspool Divisioni kedagi polnud. Vangis istuv ema ja narkaritest 'sõbrad' väga ei kvalifitseerunud perekonnaks.

"Arva mida tahad," pomises Cam ja astus tagasi oma poksikoti juurde. Ta ei viitsinud naisega vaielda. Tsikk oli mingit jonni täis ja see häiris Cameroni. Sestap ta pigem hoidis oma nina tema asjadest väljas. Normaalset vestlust sealt vist nagunii aretada ei saa.

No tal ei olnud ju seal kedagi. Kindel fakt. Mary seisis seal mõnda aega, astudes siis lähemale. "Ära ole pahane," sõnas ta vaikselt. Üks tema nõrkustest.. Ta ei sallinud seda, kui keegi ta peale pahane oli.

"Ma polegi pahane," pomises Cam oma poksikotti edasi tagudes. Nope, he wasn't. Ta oli väsinud. Väsinud seal passimisest. Väsinud Mary'st ja tema jonnist. Ja ta sai aru, et tsikk oli narkar ja ilmselt elas hetkel seda kõike palju raskemalt üle, aga Cam polnud tema kasvataja ega vanem ega mitte keegi. Ta ei jaksanud sellega tegeleda. Tal polnud oskusi selliste asjadega tegeleda ja see pigem väsitas teda. Sestap ta parem lihtsalt astus eemale. Nagu ta juba paar korda oli teinud.

"Siis miks sa käitud nagu sa oleksid pahane?" küsis Mary üsna nukralt. "Ma ei päri enam selle mõr.. Arsti kohta ja ma ei tao seda poksikotti paljakäsi ja ma ei vaidle sulle vastu ega hakka siin mässama," lubas neidis kuu ja tähed kõik kokku.

Cameron viis pilgu neidisele ja muigas. "Kuidas sa tead, mismoodi ma pahasena käitun?" küsis ta, ning peatas poksikoti. "Ja mis sul üldse sellest, mismoodi ma sinusse suhtun?" küsis kutt endiselt muiates. "Sa läksid päris närvi selle arsti värgi pärast," lisas ta. "Armukade?" muigas Cameron. Okei, huupi pakkumine. Ilmselt oli Mary flippinud lihtsalt selle pärast, et Cam ei vastanud ta küsimustele, nagu ta tahtnud oleks. Aga see oli ka hea pakkumine. Enne Lise tulekut oli Mary ju täiesti rahulik ja väga järsku muutus Lise mõrraks. Nagu ta oleks Maryle miskit teinud.

"Ma ei teagi," sõnas Mary, korts kulmude vahel aina süvenemas, mida rohkem Cameron küsis. "Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea.. Ära päri nii palju," lausus neidis pead raputades, sattudes ilmselgelt segadusse. Mary istus sinna samasse põrandale maha, ristates käed, kulmud endiselt kortsus. Nagu väike laps, indeed.

Cameron hingas sügavalt sisse. "No sa tead, kust mind leida, kui sa ükskord teadma hakkad," muigas ta ning jätkas koti tagumist. Seekord juba palju intensiivsemalt. Kuidagi tuli ju lõpuks nahk ka märjaks saada. Mary käitumine ajas teda juba naerma. Väike laps tõesti.

Mary istus seal vaikselt üsna tükk aega, püüdes enda mõtteis mingit selgust saada. Mis tal eriti ei õnnestunud. Noh, ühe asja mõtles ta välja vähemalt.. Mary tõstis pilgu, et näha, kas tasub Cameroniga rääkida üritada. Ei vist.. Kutt tundus päris keskendunud olevat sellele tagumisele.

Ta oli kutti ju enne katkestanud. Miks kõhelda nüüd? Tundus Cam mingi närvarina? Kutt peatas peagi ise poksikotti tagumise, et oma hall pusa seljast kiskuda. Nüüd hakkas küll nahk soojaks minema juba. "Viitsid hoia, kui sa siin nagunii istud," palus kutt ja viskas oma pusa neidisele sülle. Seejärel jätkas ta koti armetut tagumist.

Uullallaaaa.. Noh, ei saanud salata, et Mary pilk vähe pikemalt kuti kehale pidama jäi. Mida kõike see pusa varjanud oli. Kuigi nüüd nägi ta ka neid kuulihaavadest jäänud arme. Auuutš. "Sa oled ainus, kes ei kohtle mind nagu narkarit," sõnas neidis veidi mõtlikul ilmel, voltides pusa enda süles kenasti kokku. Pusa oli siiani soe, mis pani tüdruku endamisi naeratama.

Ta sai näga vaid seda ühte armi vasakul õlal. Teised kolm olid rinnal ja jäid maika varju. "Sa pole enam narkar ju," mainis kutt löökide vahepeal. Nüüd ta ju enam narkot teha ei saanud. Igaljuhul, jah. Ju siis Cameron kohtles neidist kuidagi teisiti. Ta polnud ise seda tähelegi pannud. Samas ta polnud kordagi mõelnud, et ta mingi narkar on. Või no oli, aga mitte selle mõttega, et ta temaga kuidagi teisiti käituma peaks. "See ei meeldi sulle?" küsis Cam. Mine tea, äkki ta eelistas seda, kuidas teised tema ümber olid. Kõik on võimalik.

"No täpselt," muigas Mary pilku tõstes. "Aga enamus ei paista sellest aru saavat. Või siis parandavad enda tuju minu oma arvelt," lausus neidis. "Meeldib. Sellepärast ma ei tahagi, et sa mu peale pahane oled," sõnas Mary, viies pilgu taas pusale, mille serva ta pisut närviliselt näppis. "Pealegi kui sa oled pahane, siis see tähendab, et ma tegin midagi valesti. Ja kui ma tegin midagi valesti, siis ma saan karistada selle eest."

Cameron kuulas Mary't kotti taas vähe leebemalt tagudes. Vestlust oli raske arendada, kui sa täie rauaga midagi taod eks. Viimase kahe lause peale peatas kutt poksikoti ja vaatas Mary poole, mõlemad käed kotil. "Karistada? Kellelt? Kui sa mind pahandasid, peaks mina see olema, kes sind karistab ja ma ei teeks seda. Pealegi pole mind nii lihtne pahandada," lausus Cam kindlalt. "Sa ei peaks muretsema selliste asjade pärast," lisas ta. Seal ei saadud karistada. Hoiatada ainult. Ja kui hoiatusi liiga palju tuli ja sinust kasu polnud, oli väljalülitamine. Aga vaevalt keegi neid seal karistama hakkab. Aga millegi pärast jäi Cameronile mulje, et naine kardab hoopis midagi muud. Ta kortsutas selle mõtte peale kulme, ning hakkas uuesti poksikotti taguma.

Mary kehitas vaid õlgu, julgemata rohkem midagi öelda või isegi pilku pusalt tõsta. Vaid mehe viimase lause peale turtsatas ta rõõmutult. "Elu õpetab," sõnas neidis, lastes siis pilgu mööda treeningsaali ringi käima. Seal siis hakatakse teda paljakäsi tapma õpetama. Kui lõbus.

Cameron ei lausunud selle peale parem midagi vaid jätkas koti tagumist. Njaah, seal hakatakse talle seda õpetama. Cameronile juba oldi seda õpetatud. Päris kriip mis. Aga sellele ilmselt Mary ei mõelnud hetkel. Veel. "Oled sa muidu kakleja tüüp?" küsis Cam. Raske öelda, enne läks küll suurest vihast kotti taguma, aga kas ta ka teistele nii lihtsalt kallale läheks.

Sellele ta oli juba ära mõelnud tegelikult. Cameron tundus ohtlik, aga samas ka.. mitte. Veider. "Ma ei tea," sõnas Mary, muiates siis kergelt. "Ses mõttes, et.. Ma pole kainet päeva üsna ammu näinud, nii et ma ei tea, kas ma pärast võõrutust sama hull olen, aga üldiselt olen kallale läinud nii mõnelegi," selgitas neidis.