Söök, võrratu söök..

"Mida ma siis tegema peaks? Mässama? Ja mida see mulle annaks? Peale selle, et nad lülitaks kiibi mu kuklas välja. Ma olen selle kolme kuu jooksul piisavalt näinud. Jah, ma tõesti tahan siit juba välja saada. On see siis nii halb? Kui mu treeningud lõppevad, saan ma siit ära ja ma saan oma elu elada. Missioone ei pruugi väga tihti olla. Ma oleks vaba. Vabam, kui ma siin olen," seletas Cam. "Eelimine nädal alles lülitati üks kutt välja, sest ta hakkas ühele valvurile vastu," sõnas Cameron. Ta naeratas kergelt. "Küll sa näed. Ja siis sa näed, mis ajupesu siin tegelikult tähendab," lisas mees. Ta tõusis lauast, ning viis oma nõud ära.

Mary tahtis juba vastu vaidlema hakata, aga kuuldes juttu mingisugusest kiibist ja kellegi välja lülitamisest jäi neidis vakka. Alles siis kui Cameron tõusis, haaras Mary enda kandiku ja järgnes mehele, pannes ka enda nõud kuskile lauakesele või kuhu iganes ning seisatades siis mehe ette. "Mis kiip?" küsis ta üsna ärevalt, käsi kuklale liikumas.

Cameron sai vaevalt oma asjad ära panna kui neidis juba tema juures on. "Meile kõigile paigaldatakse kuklasse kiip," sõnas ta. "Tänu sellele saavad nad meil silma peal hoida. Kui kiip kahjustada saab, me sureme. Sedasi hoiavad nad meid oma kontrolli all. Ajupesu oleks lapsemäng selle kõrval, mis siin on," lausus Cam tõsiselt. "Ma nüüd läheks hea meelega ja teeks pisut jõudu. Kui sa ei pahanda," sõnas kutt ning astus naisest mööda. Loomulikult ei keelanud ta Mary'l kaasa tulla.

Midaaaa hekki?! "Sa tahad öelda, et me kõik oleme kiibistatud siin nagu mingid loomad? Ja nad võivad lihtsalt nupuvajutusega meie elud lõpetada?" päris neidis, püüdes vägaväga, et enda häält tasasena hoida. Mary ei pannud väga tähele, kuhu Cameron minna plaanis või mida ta parajasti ütles, kui jutt ei käinud just sellest kiibist. Neidis lihtsalt järgnes talle, oodates vastuseid. Miks keegi talle neid asju ei rääkinud?

No kui kiip paigaldatakse on kukal mõnda aega ikka valus. Cami pilk oli koridoril, kui ta mööda seda treeningsaali poole liikus. "Mis sa siis sarvasid? Et see on kena asutus, kus sa saad oma võõrutusest lahti ja elad ilusat elu edasi?" küsis Cam. "Sa oled siin seni, kuni nemad arvavad, et nüüd oled sa valmis. Siis viiakse sind missioonile ja seal pead sa kellegi tapma ja kui sa ebaõnnestud, lähed maha kandmisele," selgitas Cameron kõike, mida üks agent talle kord seletanud oli. "Mäss on võimatu. Iga eksimus võib viia sammukese lähemale hukkamisele. Me olemegi siin loomad," lausus nooruk. Loomad, keda treeniti tapma ja mitte tagasi vaatama.

Maryl oli igalt poolt nagunii valus. Lihasvalu oli üks võõrutusega kaasnevaid nähtusid. Nüüd, kus ta mõtlema hakkas, siis muidugi.. Kuklavalu ei olnudki ehk halva magamisasendi tõttu. "Mitte seda, aga.." sõnas neidis vaikselt. "Miks nad arvavad, et ma olen võimeline üldse kedagi tapma? Ma olen kõigest mingi sõltlane. Ma olen üheksateist, juma hoidku.."

Cameron peatus. "Midagi seoses sinu potensiaaliga. Kõik kes siia tulevad on ilma pereta ja on midagi teinud, mis neid siia toob," selgitas kutt. "Mina olen terve oma elu pätt olnud. Mul pole midagi kaotada," selgitas mees. "Minust oleks lihtne sõdur treenida, kui nad mu alluma saavad ja ausalt öeldes võin ma ju reegleid ja nende täitmist vihata, aga surra ma ka ei taha. Ju nad nägid sinus ka mingit potensiaali," seletas Cameron, hakates siis taas edasi kõndima.

"Kas sa oled kellegi tapnud?" küsis Mary, eirates fakti, et see küsimus oli arvatavasti liialt isiklik. Olenevalt vastusest samas. Noh.. Väiksemaid kuritegusid oli Mary ise ka toime saatnud, aga ta polnud kunagi laetud relvagi käes hoidnud.

"Võib-olla," vastas Cameron napisõnaliselt, koridoris peatumata. Ta ei saanud selles kindel olla. Aga inimeste pihta lasknud oli ta küll. Lihtsalt paljaste kätega polnud ta kedagi tapnud. Ja ta ei mõelnud sellele eriti. Varem või hiljem peab ta nagunii kellegi tapma. Loodame, et varem, saab siit ära.

"Mismõttes võib-olla? Kuidas sa sellist asja ei tea? Kas see küsimus sind ennast ei piina siis? Ja kust sa need kuulihaavad said?" päris Mary ärevalt, püsides kindlalt Cameroni kõrval. Mis kõik seal olid mingid mõrtsukad juba ja Mary oli see ainus loll naiivitar?

Ei, kindlasti polnud kõik juba mõrtsukad. Cameron peatus ja silmitses Mary't. Hea, et tal pusa seljas oli, muidu oleks kuulihaavast jäänud armi õlas näha. Samas poleks vahet. "Kui ma oma sõpradega panka röövisin, tekkis tulevahetus, milles hukkus kaks turvat ja üks ment. Mina sain neli kuuli. Ma tõesti ei lugenud, mitu inimest minu relvast lastud kuulidega pihta sai," sõnas mees. "Või äkki surid need inimesed kõik seal Divisioni käe läbi," lisas ta. "Ma tean vaid seda, et ma oleks pidanud surema, aga ma ärkasin siin," seega. Ta kõndis juba tunnelis valguse poole, aga talle anti uus võimalus. Vabandage nüüd, et ta seda kasutab. Cameron silmitses endast tunduvalt pisemat neidu kulm kortsus. "Küll sa oma motivatsiooni leiad," sõnas kutt viimaks.

Mary hammustas taas alahuulde, jättes parem kogu oma 'mul on nii kahju' ja 'said sa väga viga' mula endale. Mõttetud sõnakõlksud ei muudaks nagunii juhtunut. Aga no.. neli kuuli pluss veel teadmatus, kas sa oled kedagi tapnud või ei. Mary küll vastu ei peaks. "Ma arvan, et kogu maailmas pole piisavalt palju motivatsiooni, et sundida mind kedagi tapma," sõnas tüdruk vaid.

Cam hakkas juba midagi Mary'le vastama, kui teda katkestas Ashley hääl. Jõudmata kuidagi reageerida, sai ta juba kõrvakiilu näkku ning tema pea nõksatas kergelt küljele. Huh? "Sa oled ikka veel selle pärast pahane?" küsis Cam pilku Ashley'le viies. Ta ei saanud mitte midagi teha ka, muidu oleks ta kohe mässaja ja nad kõik teadsid, mis mässajatega juhtub. Seega edasi hoidis Cam oma suu kunni.

Midaaaa kuradit?! Mary näol oli puhas üllatus kui ta toda mõrda pealaest jalatallani pilguga mõõtis. "Natuke liiga avalik pole või?" pistis neidis vahele. Mis sest, et see üldse tema asi polnud. See tsikk segas nende vestlust. Ebaviisakas..

Cameron vaikis ja saatis Ashley't mõne aja pilguga. Noo jah siis. Seejärel viis ta silmad tagasi Mary'le ja siis juba treeningsaali uksele, hakates taas sinna poole astuma, nagu poleks vahepeal mitte midagi juhtunud. Tho mehe põsk punetas nüüd ja ta pidi tunnistama, et Lise löök oli päris valus. Aga eks arst teabki, kuidas endale minimaalselt haiget tehes teistele maksimaalselt haiget teha.

"Kes see mõrd veel oli?" küsis Mary kulme kortsutades. "Ja mida sa talle tegid?" lisas neidis. Jeah, tal endiselt pohhui, mis oli tema asi ja mis mitte. Oma süü, et tema nina all omi asju arutama hakkasid.

"Ta on arsti abi, mitte mõrd," sõnas Cam kui viimaks ometi treeningsaali jõudis. Üsna paljud juba tegelesid seal oma asjadega. Cameron suundus aga otsejoones poksikoti juurde, mille läheduses riiulil olid ka vajalikud sidemed. "Mina talle? Tema lõi mind ju," sõnas kutt. Come on. Cameron oli lihtsalt seisnud.

"Teeb sama välja," sõnas Mary kergelt õlgu kehitades. "Sa küsisid, kas ta on ikka veel pahane.. Mille pärast ta pahane peaks olema?" päris tüdruk edasi. Ja ega ta enne lõpetada ei kavatsenud kui ta vastuse oli saanud.

"See pole sinu asi või mis," sõnas mees, võttis riiulist kaks sidemerulli ja hakkas esimest ümber oma vasaku käe rullima. Hoolikalt ent samas kiirelt. See polnud tõesti Mary asi ja Cam polnud Lise't ennast peksma kutsunud. Aga nüüd ta teadis milles asi ja sestap ta nii rahulik selle pärast oligi. Olgugi, et personal tavaliselt seal sedasi ei trollinud Algajaid.

"No kui mingi arstitädi sind minu nina all peksma tuleb, siis ikka natuke on küll," sõnas Mary pahaselt. Talle ei meeldinud selline jura ja vähemalt praeguses olekus polnud neidisel mingit probleemi selle välja näitamisega.

"Siis mine küsi tema käest. Mina teda ei tellinud," sõnas Cam, hakates teist kätt siduma. "Ja isegi kui asjad juhtuvad sinu nina all ei tee see neist sinu asju. Know why? Sest sina ei ela minu ega Lise elu. Ja mina ei küsi sinult sinu asjade kohta, mis minu asjad pole," lisas kutt. Ala kui tihti too end süstis ja nii edasi. Mary'l oli alati võimalus keelduda vastamast ja siis poleks Cam edasi küsinud. Viisakus on selle nimi.

"Sinu ega Lise? Sa kutsud teda eesnime pidi? Las ma pakun.. Teil oli üheöösuhe ja tema lootis, et sellest kujuneb suur armastus?" küsis Mary üsna põlglikul toonil. Neil polnud miski lubatud ja nüüd järsku semmis üks algajatest mingi arstiga. Kui normaalne, eks ole.

Cam muigas. "Kui see mõte sul öösiti magada aitab," sõnas ta ning astus koti juurde, hakates seda soenduseks alguses rahulikult taguma. Kui ta tõesti tagaks Lisega magada siis ilmselt lööks naine talle kolm rahustit kaela ja lõikaks talt unepealt munad maha. Samas. who knows. Alati võis proovida, aga kas Cam julgeks tagajärgedega riskida? Mine tea, kui karmilt Lise ei ütleb.