Söök, võrratu söök..

Mary kõndis enda kandikuga ainsa vaba lauani keset sööklat. Polnud küll tema meeliskoht, sest kõik vahtisid teda niigi. Värske veri siiski. Aga see oli parem ikka kui mingi suvalisega lauas istudes tolle smalltalk'i taluda. Oli neidise teine päev Divisionis ja kuna teda oldi eelmine õhtu sauna topitud kui tal lõpuks väga halb hakkas, tundis neidis end nüüd paremini. Ta polnud küll päris kindel, kuidas sai mingi kuumus aidata, aga nagu näha, siis isu tõi see tagasi küll.

OT: Cameron

Cam astus samuti sööklasse, tõstis endale süüa ja vaatas siis ruumis ringi. Üsna täis topitud. no jah. Selle asemel, et mõne endast väiksemaga tüli norida ja ta lauast välja tõsta, istus ta hoopis Mary lauda, talle tere või midagi ütlemata. I mean, neidis tundus suht kurja välimusega ja ilmselt ei tahtnud kellegagi väga suhelda. Olgugi, et Cam oli üldjuhul jutukas, ei hakanud ta tavaliselt võõrastega väga rääkima. Ühmas vaid midagi tervituse taolist. Nooh ta siiski oli neidise lauda tikkunud.

Mary sõi isukalt oma salatit, tõstes pilgu, kui keegi temaga liitus. Neidis mõõtis kutti pilguga, kortsutades tema tervituselaadse häälitsuse peale vaid kulme. Veider tüüp. "Vaja midagi?" küsis Mary üsna tõrksalt. Seal oli ju teisigi, kes üksinda istusid. Miks kutt pii just tema valima. Tuli uut verd tsekkima?

Jeah. Cameronil oli üsna kama uuest verest. "Nope, lihtsalt söön oma toitu," sõnas kutt ükskõikselt ja sõi edasi. Üleüldse käis sealt palju inimesi läbi. Veider mõelda, et kedagi uus veri kottis. Teinekord ei suudetud uue asuka nägugi meelde jätta, kui ta juba läinud oli. Kas siis laibakotis või teenistusse asudes. Eniveis. Camil oli Mary'st ja tema olekust ja tema mis iganes olematust mainest kama. Kui naisele ei meeldi, tõmmaku nahhui. Tema oli siiski see uus ju ja uued vanadega ei ülbitse.

"Ahah.." sõnas Mary vaid, süües mõnda aega samuti edasi. Selle aja jooksul rahunes ta üsna tublisti maha ka. Teiste suhtumine oli üsna kõva kaitsemüüri ümber kasvatanud ja neidis unustas selle vahel peale. "Ma olen Mary," lausus tüdruk mingi hetk, pilk enda taldrikus.

Mary had a little lamb, little lamb, little lamb... "Cameron," vastas kutt siis. For now. Kui ta siit välja saab, antakse talle uus nimi. Nii ta kuskilt kuulis. Cam lõpetas peagi oma toiduga, vaadates siis sööklas ringi, kui ta samal ajal oma mahlaklaasi tühjendas ja endamisi arutles, kas minna ja tuua uus ports või lahkuda.

Mary noogutas kergelt nime kuuldes. Meelde see talle vaevalt jääb. "Kaua sa siin olnud oled?" uuris neidis. Hah.. Ja nüüd aretab ta ise smalltalk'i. Milline iroonia. Mary sai üsna kiirelt ka enda einega valmis, lükates kandiku endast veidi eemale. Thank god, et tal isu tagasi oli. Silmad olid siiski endiselt haiglase välimusega.

"Kolm kuud," vastas kutt. "Ja sina?" küsis ta viisakalt vastu. Jah, uut portsu tahab ta küll. "Ma olen kohe tagasi," sõnas nooruk, kui oli neidise vastuse ära kuulnud. Seejärel tõttas ta uue portsu järele, mis oli eelmisest veelgi suurem. Cam maandus taas oma endisel kohal. "Kuidas sa siia sattusid siis?" küsis ta.

"Nii kaua?" küsis Mary üllatunult. See lükkas tema 'paar nädalat treeningut ja siis saab välja' teooria küll ümber. "Eile tulin.." vastas neidis ja noogutas siis, kui kutt ütles, et ta kohe tagasi tuleb. 'Eile toodi' oleks vist õigem vastus olnud, sest ise ta sinna ei tulnud ju. Neidis muigas kergelt, kui Cameroni järgmine küsimus tema mõteteg kokku läks. "Süstisin üledoosi ja ärkasin siin. Ja sina?"

"Kolm kuud pole kaua. Mõni on siin kauemgi olnud," mainis kutt. Palju kauem. "Ma röövisin panka, sain mitu kuuli kerre, aga selle asemel, et surra, ärkasin siin," sõnas kutt. Suht normal eks. Not! Aga nüüdses ta oli harjunud kõige sellega, mis seal toimus ja et ta seal elama pidi. Inimene harjub kõigega.

"Tõsiselt? Kui kaua siis tavaliselt läheb, et välja saada?" küsis Mary kulme kortsutades. Kolm kuud seal passida? Püha jumal.. Kuuldes Cam'i lugu, hammustas neidis huulde. Kuuliga pihta saada kõlas väääga valusalt. "Vedas sul siis.. Vist."

"Oleneb," kehitas Cam õlgu. "Minu teada oli üks kutt siin kaks aastat. Samas üks tüüp lahkus pärast kahte kuud laibakotis," kehitas Cameron taas õlgu. "See täiesti oleneb Algajast endast ja sellest, kui kiirelt sa tulemusi annad," lausus kutt. "Vähemalt nii mulle tundub," rääkinud polnud keegi talle midagi.

"Ehk siis.. Käitume nagu nende orjad ja kõik läheb kenasti," sõnas Mary üsna muserdatult. "See värk siin sakib," ohkas neidis. Ja ta tundus ainus olevat, kellele need bossid polnud veel ajupesu jõudnud teha. Mis omakorda sakkis.

"Sakib," nõustus kutt. "Aga elada tahaks," sõnas ta. So, milleks vinguda ja viriseda kui oli võimalus paipoisina oma treening läbida ja välja saada. Tal oli neist hallidest dressidest ja nendest reeglitest ja sellest ühest toast kopp ees juba.

"Ma ei tea enam, kas ma sedagi tahan," ohkas Mary. Ta ju ei mäletanud.. Äkki oli ta üledoosi hoopis meelega võtnud? Nagunii tal millegi nimel elada polnud ju. Aga noh.. Tüdruk uskus saatusesse, nii et ju tal siis mingi point oli.

Aga äkki see oligi saatus. Sinna Divisionisse niisama nüüd ka ei satu ju. Igaühte toodi sinna mingil eeldusel. "Nooh, siin on palju võimalusi, kuidas oma elust loobuda. Põgenemine näiteks," sõnas kutt. Taldrik oli jälle tühjenemas. Kolmandat portsu ta ikka ei võta ju.

"Põgeneda kuhu? Siin on hunnik lifte ja kellelgi pole aimugi, milline neist väljapääsuni viib," sõnas Mary. Jeah, ta oli kasutanud vaba aega ringi vaatamiseks. Kogudes sellega juba valvurite kahtlustavaid pilke. Aga tal savi.

"Sa võid alati püüda põgeneda ja saad tänu sellele oma elust lahti, kui see sind nii väga koormab," selgitas Cameron. Ta oligi oma taldriku tühjaks söönud ja tõstis nüüd pilgu, et Mary't seirata.

"Ma tahan alustuseks sõltuvusest lahti saada ja siis otsustada, kas ma kaine peaga ka elada tahan," sõnas Mary kindlalt. Laksu all polnud elul miskit viga. Aga puhtana.. Nooh. Tal olid omad põhjused tarvitama hakkamiseks.

"Millest?" küsis Cam. As in millest tüdruk sõltuvuses on. Tšiki nimi jäi hästi meelde vähemalt. Mary had a little lamb, little lamb, little lamb... Cameron lükkas oma taldriku endast eemale, et küünarnukke lauale toetada.

"Heroiin oli viimati. Aga noh.. Kui seda saada polnud, siis läksid leebemad asjad ka," lausus Mary üsna kergel toonil. Häbitunne, mis narkohooraks olemisega kaasnes, oli ammu uimastite poolt suigutatud. Kusjuures seda osa võõrutusest kartiski tüdruk kõige rohkem.. Kõik allasurutud emotsioonid tulid tagasi.

"Ma arvan, et sul läheb siin päris kaua," sõnas mees. loogiliselt võttes küll. Kõigepealt tuli ju võõrutusega tegeleda ja sellega läks jumal teab kaua. Kahju lausa. Aga samas jälle on see naisele endale parim või mis.

"Arvatavasti. Aga mitte uimastite pärast. Sõltuvusest ma saan lahti.. Aga ma ei lase endale ajupesu teha nagu teile kõigile tehtud on," sõnas Mary kindlalt. Väike rebel. Tema silmis oli see kõik seal siiski vale ja kuigi ta teine variant oli surm, ei pooldanud Mary kumbagi neist.

Cam kergitas kulme. "Ja sa arvad, et mulle on ajupesu tehtud?" küsis kutt. Nope, keegi polnud talle ajupesu teinud ja Mary ei tundnud teda ega saanud väita, et talle oleks seda tehtud. Tema argument oli kehtetu. Pealegi ihkasid Maci teada enamus seal vabadust, aga olid paratamatusega leppinud. Mitte leppimine ei muuda midagi, peale selle, et see tekitab sulle endale probleeme.

"Miks sa muidu nii rahumeeli siin passimisega nõustud. Raudselt oled elevil ja ootad juba oma treeningu lõppemist," arvas Mary, puurides kutti oma pilguga. Jeah, tal oli kõigist juba oma arvamus kujunenud nagu näha. Tüdruk oli lihtsalt tõrges kõigi ja kõige vastu, mis seal asutuses oli.