Fear nothing.

Aislinn istus ühes lihtsas kohvikus, kõrval tops auravat musta kohvi ning ees lahtiselt musta värvi kaanega sülearvuti, kuhu ta üpriski usinasti midagi kirjutas. Peatuse tegi ta ainult selleks, et võtta enda kuumast joogist lonksu ning ka vahest selleks, et kella vaadata või lihtsalt mõtete kogumiseks peatuda ja ümbrusest isnpiratsiooni saada.

Ka Agantha oli täna endaga kaasa võtnud oma sülearvuti, kuid mitte selleks, et kirjutada sinna midagi, vaid rohkem selleks, et mõned asjad välja uurida ja võib-olla lihtsalt igavusest mõni koduleht sisse häkkida ja seal natuke ringi tuulata.
Tütarlaps sisenes kohvikusse ning hingas sügavalt sisse. Ta tundis automaatselt ära kohvi magusa aroomi ning ta muigas selle peale. Kohv. Iseenesest ei olnud tal selle joogi vastu midagi, kuid lemmikuks ta seda ei pidanud. Üleüldse jõi Agatha seda ülimalt vähe. See tegi ta kergelt uimaseks, mitte energiliseks ja pani ta taju kaotama.
Kotti mugavamalt õla külge rippuma pannud, seadis ta sammud kassa poole ning tellis omale musta tee ja selle kätte saanud ning ära maksnud, vaatas ta otsivalt ringi. Masendav oli see, et kõik kohad olid täis, mis pani näitsiku kulme kortsutama, kuid koheselt märkas ta pisut eemal ühte temavanus neidu, kes nagu temagi, kasutas arvutit. Vaikselt ohanud, seadis ta sammud sinnapoole ning üritades võimalikult sõbralikult naeratada, küsis ta viisakalt ja siidisel häälel:"Kas ma tohiksin siia istuda?"

Aislinn oli just taaskord ühe hea mõtte saanud ning taaskrod käisid tema käed klahvidel väga kiirelt, kuid need peatusid kohe, kui ta enda juurest kellegi häält kuulis. Ta tõstis pilgu ning nägi ühte temavanust tüdrukut. "Jah, muidugi," naeratas ta, tõmmates arvuti pisut enda poole. Ta võttis kohvi kätte, et sealt uuesti ühe lonksu võtta, kuid krimpsutas pisut nägu, avastades, et jook oli juba üsnagi külmaks läinud. Nii ei olnud see üldse hea.

Agatha naeratus ei kustunud ja ta võttis istet. Tassikese teega asetas ta ettevaatlikult lauale ning tõmbas kotist oma pisikese läpaka välja. Selle samuti lauale asetanud, lülitas ta arvuti sisse ning võttis viimaks paar pisikest lonksu oma teest ning hingas sügavalt sisse. Ta oli kassas liiga palju suhkrut sisse pannud. Masendav. Kuid see selleks. Naeratuse kaotanud, viis ta viimaks pilgu tütarlapsele, kelle vastas ta istus ning vaatas teda mõni hetk enne, kui pilgu oma arvutile langetas ja sinna kiirelt parooli sisse klõbistas.
Talle ei jäänud märkamatuks see, kuidas neidis tema vastas kiirelt klõbistas arvutisse midagi. Kas tegu võis olla mingisuguse noore ja algajaks kirjanikuga? Vaevunähtav muie kerkis tema huultele. Noorus polegi veel täiesti hukas ja keegi peab siiski kirjandusest huvi!

Aislinn märkas, kuidas tema vastas istuv neiu samuti enda sülearvuti välja võttis ning muigas tahtmatult. See võis üpriski koomiline kaugemalt vaadatuna välja näha - kaks noort neidu istumas läpakates kohvikus laua taga. Nii.. tänapäevane. Ta mõtles hetkeks, kas ta peaks end tutvustama või ei, sest kuidagi veider oli nii, et sinu vastas istub keegi täiesti võõras. See nime ütlemine ei teeks küll väga palju tuttavamaks, aga no algus seegi.. "Ma olen Aislinn, muidu," lausus ta naeratades.

Kohe, kui arvuti ära laadis, milleks võttis aega vähem, kui pool minutit, asus ka Agatha kiiresti klõbistama, vaadates ruttu üle teatud kodulehed, mis talle huvi pakkusid. Seejärel kontrollis ta oma meilid üle (tal oli neid mitmel eesmärgil mitu) ja võpatas kergelt, kui ta kuulis tütarlapse häält. "Oh," pomises ta vaikselt, vaadates korraks üles. Tutvused ei pakkunud talle kunagi erilist huvi. Agatha oli rohkem omaette hoidev isik, kes armastas tegeleda ainult oma asjadega. Kuna too ei öelnud enam midagi, hammustas ta kergelt huulde ning hingas sügavalt sisse. Oleks vist tarvis midagi vastu öelda? Pärast pikka pausi, jõudis neidis otsusele:"Mina olen Jeanine."

Tundus, et sellel neidisel ei olnud just kuigi suurt tahtmist temaga mingit vestlust arendada, eriti veel arvestades seda, kui kaua tal enda nime ütlemisega aega läks. Vähemalt ütles sedagi, aga eks see käib kusagile sinna viisakuse alla.. Aislinn viis pilgu tagasi enda arvutisse ning otsustas parem edasi sellesse süveneda, kuid vaevalt oli ta jõudnud ühe lausegi vajutada, kui kogu Word tal äkitselt kinni läks. Neidise käed peatusid ning ta kortsutas kulme, vaadates enda ekraani. "Mida paganat," pomises ta ning üritas enda kausta kusagilt üles otsida, aga ei leidnud enam.

Ennast Jeanineks kutsunud tütarlaps ei teinud enam eriliselt oma "vestluskaaslasest" väljagi vaid klõbistas väga kiirelt ja vaikselt midagi oma arvutisse. Pealtvaadates meenutas see nagu mingisugust uurimistööd. Seal olid igasugused diagrammid ja palju teksti, mis tutvustas selle skeemi.
Agatha olekski vist süvenenult edasi klõbistanud, kui ta ei oleks kuulnud, kuidas Aislinn tema vastas vanduma hakkas. Neidis sirutas käe oma teetassi poole välja ja jõi sealt natuke, pilk koguaeg püsimas näitsikul. Viimaks, kui ta tassi aeglaselt langetas, kallutas ta pea kergelt küljele. "Kas midagi läks valesti?" tundis ta huvi, kauge naeratus, mis pidi temaarust sõbralik välja nägema, kaunistamas tema kahvatut näolappi.

Aislinn klõpsis veel veidi aegamööda arvutit, et leida üles kadunud fail, kuid mida polnud, seda polnud. Ta tõstis pilgu, kui Jeanine' häält kuulis ning ohkas kergelt. "Mu mitmetunnine töö läks ühe lihtsa liigutusega praegu aia teha," lausus ta nördinult, "või tähendab.. Ma ei tea isegi, mis liigutus see olig. See lihtsalt kadus ja kõik." Ta oli ju seda nii pikalt kirjutanud! Kuidas see sai lihtsalt ära kaduda?

Ah, see viga. Agatha naeratus hajus muigeks ja ta tõusis laua tagant ja jalutas Aislinni juurde ning vaatas tolle arvutit. "Kas tohib?" küsis ta ainult, kuid ei jäänud ootama ning tõmbas arvuti enda poole nii, et ekraan jäi tüdruku poole varjatuks. Ta asus taas kiiresti klõbistama, otsides midagi hiirega samuti taga.
Möödus vähem kui minut ning Agatha pööras arvuti tagasi tüdruku poole ja võttis oma kohal istet. Arvutid olidki iseenesest tema "ala". Ta ei teadnud neist eriti midagi, kuid programmeerida ta oskas ja seda väga hästi. Mõned firmad olid ta enda juurde tööle kutsunud, lootes tema abil hävitada oma "vastased", kuid suurest soovist omaette töötada oli ta kõigile viisakalt ära öelnud.
Agatha võttis oma kohal istet ning tõstis tassikese sooja teega oma suule enne, kui taas oma arvutisse süvenes.

Aislinn noogutas vastuseks, kui Jeanine luba küsis, ise samal ajal imestades, et kas tõesti oli tüdruk mingisugune.. arvutispetsialist? Samas oli ka võimalus, et tema ise oli lihtsalt loll ja ükskõik, kes teine, oleks kohe aru saanud, milles probleem. Kui neidisel tema läpakaga töödatud sai ja ekraani uuesti tema poole pööras, lõid Ashi silmad särama, nähes teksti täies suuruses taas tema ees. Ta tõstis pilgu tüdrukule, naeratus näol. "Suur tänu, sa oled elupäästja!" lausus ta.

Vastuseks ei tulnud isegi mitte ühtegi emotsiooni Agatha poolt. Ta ainult vaatas korraks ülespoole ning noogutas Aislinnile enne, kui ta uuesti oma monitori poole vaatas ja oma teetassi tühjaks jõi. Seejärel tõusis näitsik uuesti püsti ja tellis omale uue tee. Seda ta kassa juures ei oodanud vaid läks tagasi oma asjade juurde.
Mingis mõttes oli Agatha häiritud. Tal ei olnud ohutu enam kusagil ringi liikuda. Arvatavasti oli Division jälgimas enamus kaameraid linnas selleks, et teda tuvastada. See oli mingis mõttes isegi lõbus. Teda aeti taga ning sooviti tappa. Kuid mis seejuures masendav oli, oligi see, et nad võisid tappa tema kättesaamiseks teisi inimesi. Huvitav, mida nad mõtleksid praegu, kui näeksid teda Aislinniga suhtlemas ning tema arvuti taga minut aega istumas. Et nad on tuttavad, heal juhul sõbrad.
Tee toodi ära ning Agatha noogutas teenindajale tänulikult ning võttis uue lonksu enne, kui ta oma pea kergelt käele toetas ja mõtlikult välja vaatas. Jah, ta oli ämbrisse astunud, seda tõesti, kuid tema psühhopaadile sarnaneva mõistusega oli raske teha tegelikke järeldusi.

Saamata praktiliselt mitte ühtegi vastukaja tema tänule - välja arvatud üks väike noogutus - otsustas Aislinn edasi oma asjadega tegeleda. Oli suhteliselt harjumatu istuda lauas inimesega, kes ei räägi lihtsalt mitte kui midagi. Ta oli alati vähemalt small-talkigi pidanud, kui tegu oli täiesti võõraga. Mitte, et neidis nüüd suur seltskonnahing oleks ja vajaks alati suhtlemist, kuid siiski.. Kiirelt tehtud otsus enam mitte vaevuda, laskus Ash tagasi enda kirjutamisse, kuhu talle juba peale paari sekundit koheselt uus mõte tekkis.

Agatha ei teinud vaikusest väljagi. See ei häirinud teda üldse ja tundus, et ta ei teinud sellest tegelikult väljagi. Oli või ei olnud, neidise jaoks oli see kõige tavalisem asi üldse. Pealegi, ta elas ju üksinda, tal ei olnud isegi koduloomi, kelle eest hoolitseda, niiet ta oli vaikusega täiesti harjunud. Kuid see ei olnud asi, mille pärast ta praegu muretses või mille üle ta hetkel juurdles.
Pigem püsisid tema mõtted Divisionil. Ei läinud mööda päevagi mil ta ei olnud vaadanud hoolikalt asju, millega nad tegelesid. Küll aga oli ta jätnud nende totakate sõnumite saatmise mitmekordselt päevas. Nüüd piirdus ta vaid ühe või kahega, vihjates neile osavalt sellega, et ta teab igast sammust, mida nad teevad.
Kuid sellest talle ei piisanud. Agatha tahtis neile tõestada, et ka tavainimesed, ilma mingisuguste väljaõpeteta, saavad neile vastu hakata. Olgugi, et tüdruk oli võitluskunstis väga osav ja ta oskas käsitleda tulirelvi ning ta oskas sõita kiirete autodega, neid parandada ja sama lugu oli mootorratastega, kuid sellest talle ei piisanud. Kas ta pidi andma neile täieliku vihje sellest, milline ta välja näeb?

Ei, siis oleks mäng koheselt läbi. Divisionil ei läheks arvatavasti kolme tundigi enne, kui nad tema uksele koputavad ja ta maha lasevad. See, mida ta teha tahtis, oli revolutsioonile sarnane. Ta tahtis luua oma grupi, sarnane Divisionile, kus on temasugused noored, kes julgevad vastu hakata. Agathal oli raha, rohkem, kui ta seda kulutada jaksas, ning ta suudaks neid kõiki toetada. Ta oleks võimeline neile kõigile muretsema suure ja uhke peakorteri, riided, relvad, transpordivahendid, mida kõike veel! Kuid ainsaks mureks olid liikmed. Kuigi tänapäeval oli vähe asju, millega tegeleda ja noored veetsid enamus oma vabast ajast arvuti taga, ei uskunud Agatha väga, et seal leidus palju neid, kes julgeksid oma eluga riskida.

Niiet ta pidi siiski üksinda töötama. Neidis ohkas vaikselt ja võttis natuke jahtunud teetassikese kätte ja jõi sealt natuke. Seekord ei olnud tee nii magus, kuid jälle ei suutnud Agatha sellele erilist tähelepanu pöörata. Tema mõtted hõljusid endiselt kusagil kaugustes, kõikudes kord murelike faktide juurde, kord iseenda julgustamise poole.

Aislinn töötas endiselt enda kirjutamise kallal, ise aimamata, mida Jeanine mõeldagi võib. Nagu põhimõtteliselt kõik teisedki inimesed, ei teadnud temagi, et on olemas selline asi nagu Division. Ta oli lihtne inimene - päev koosnes üles ärkamisest, koolist, kirjutamisest, lihtsalt millegagi tegelemisest ja seejärel magama heitmisest. Ta luges küll uudiseid ja nii mõnigi kord üllatas tedagi mõne maja õhku laskmine või kurvastas noore inimese surm, kuid ta ei olnud kunagi mõelnud, kas mõne asja taga võiks ka midagi palju sügavamat olla. Samas, miks ta pidanukski? Kõik asjad olid alati kenasati ja loogiliselt ära seletatud, nii et ei jäänud muud üle, kui ajaleht kõrvale visata ning järgmise käsile võtta. Kuigi ta armastas müstilisust ning analüüsis alati kõike ja kõiki, mida sai, ei olnud tal ilmselt piisavat nuppu, et teatud asjadele pihta saada.
Ash viis hetkeks pilgu enda topsile, mille sees oli endiselt külm kohv ning viis selle seejärel Jeanine'le, kes paistis oma mõtetes olevat.

Ta tõi kuuldavale taaskord ühe vaikse ohke ning viis pilgu Aislinnile, kes enda pilguga oli ta justkui mõtetest üles äratanud. Agatha ei öelnud midagi vaid kallutas pea kergelt küljele.
Neidis oli alati mõelnud selliste asjade üle, et iga mõrva taga oli midagi. Mitte lihtsalt vajadus tappa või varastada nende õnnetute raha, kes vastu hakkavad ja selle eest oma eluga tasuvad. Alati ei olnud gaasiplahvatus põhjuseks, miks kuus korrust õhku lendasid ja kaksteist inimest surma said. Ei. Ta oli juba noorest saati filosofeerinud ning selliste asjade peale mõelnud. Jumal, isegi kui ta olemas oli, ei teeks selliseid asju, eksju? Kuigi ega Agatha ei teadnud. Ta ei uskunud Jumalasse ja ta ei olnud isegi ristitud, kuigi ülejäänud tema perekond oli.

"Mida sa kirjutad?" küsis ta järsku, lõhestades vaikuse enda kerge ja isegi veidi lapsiku tooniga, mis alguses teiste jaoks väga veider tunduda võis, kuid selline ta kord oli. Iseenesest oli Agatha iseloom ka soe, kuid ta lihtsalt ei osanud iseennast ega enda emotsioone kontrollida ja tabletid, mis ta võttis, ei aidanud teda sugugi.

Aislinni pilk oli Jeanine'le jäänud, samal ajal mitte eriti teda tähele pannes. Tal vahest lihtsalt juhtus nii, et silmad jäävad millelegi pidama ja samas mõtted jooksevad hoopis teist suuna pidi, nii et kui ta tüdruku häält äkitselt kuulis, tema väike mullike justkui lõhkes ning ta pilgutas korra silmi. "Ah, lihtsalt mingisugust omaloomingut. Ei midagi erilist," vastas ta kergelt õlgu kehitades. Loovkirjutamine oli Ashi jaoks samasugune trenn nagu näiteks korvpallurile lihtsalt vabal ajal mängimine. Hoidis fantaasia ja mõtted töös.

Agatha kergitas pisut kulme. Omalooming. Millegipärast oligi ta seda kahtlustanud. Kuigi ta ei olnud eriline inimestetundja, olgugi, et tema perekonnanimest võiks seda oletada, oli ta millegipärast selle väikese fakti koheselt ära arvanud. "Ja... Millest sa seal kirjutad?" jätkas neidis küsitlemisega, pilk suurtes silmades uudishimulik ja isegi natuke lapsik. Küll aga ei uskunud Agatha, et neidise omalooming oli "ei midagi erilist". Kui see nii oleks, siis ei vaevuks ta praegu selle kallal töötamist, eriti veel nii usinasti, et tema sõrmi polnud klaviatuuril eriti nähagi.

See usin töötamine tuli tal täiesti automaatselt. Lihtsalt juhtus nii, kui tal oli palju mõtteid, mida kirja panna. "Selline kergelt põnevusjutt. Peategelane on tüdruk, kellele ennustati surma ning kuigi ta algul sellesse ei uskunud, hakkas see kuidagi siiki üpriski tõenäosuslikkuse poole liikuma ning kuigi ta algul oli üpriski hirmunud, ei kavatse ta enam niisama sellel lasta juhtuda," rääkis neidis ning kehitas lõpus õlgu, nagu kordaks "ei midagi erilist".

Tütarlaps kergitas korraks kulme kuid peale selle ei väljendanud tema nägu ühtegi emotsiooni, kuigi ka temaarust tundus idee iseenesest huvitav. Tüdruk, kellele ennustati surma. "Aga milline lõpp on? Kas ta sureb ikkagi või tal õnnestub kuidagi oma elu päästa?" Viimases variandis Agatha kahtles millegipärast. Surmast ei pääse keegi. Kõik inimesed on Selle silmis võrdväärsed, olgu nad rikkad, vanad, vaesed või noored.
Viimase kommentaari peale ei öelnud Agatha midagi. Kuna ta ei olnud Aislinni omaloomingut kordagi lugenud, siis ei osanud ta ise midagi öelda või veel vähem, oma arvamust avaldada, mis nagu alati, oleks igast küljest neutraalne.

Aislinn muigas korra selle küsimuse peale. "Ma ei ole selles veel päris kindel, aga nii umbes on mul mingi idee olemas," vastas ta. Kui tüüpiline - oli olemas algus ja olid olemas vahepealsed mõttevälgatused, mida kõike pidi teksti sisse panema. Kunagi ei olnud tal peas valmis ühtegi terviklahendust. Ilmselt sellepärast ei olnud ta ka kordagi ühtegi enda kirjutatud juttu ära lõpetanud. Tal vahetusid mõtted liiga kiirelt.

"Võinii," pomises Agatha, langetades pilgu tagasi oma monitorile. Huvitav, kui tema alustaks ka kirjutamisega, siis millest räägiks tema raamat? Tüdruku peas olid haiged mõtted. Mitte tavainimeste kombel haiged; need ei kaldunud vasakule. Vahel oli Agathal isegi mulje, et ta kaldub hoopis aseksuaalsuse poole sest tal ei olnud mingisuguseid vajadusi, kuid ta ei hakanud ennast veel sildistama. Ilmselt kirjutaks ta midagi väga ulmelist ja väga ebareaalset. Nagu "Matrix" triloogia. Arvutite ja programmidega seotud, kuid ebareaalne, ent vägagi kaasahaarav ja huvitav. Ent tüdruk oli kindel, et tema raamatud oleksid poole süngemad, täidetud õudustega, mis tema peas iga päevaga üha enam ja enam kasvasid ning peategelased lõpetaksid parimal juhul õnneliku surmaga, kui neid just keegi surnuks ei piinaks.

Noh, Aislinni mõttemaailm oli ilmselgelt hoopiski teises suunas. Mitte, et tal kõik ülimalt lillelised lood oleksid, vaid ta üldiselt tegi sellistest rahulikkudest teemadest, mis ei vajanud suurt fantaasiat. Nagu näiteks armastuslood. Neid oli lahe kirjutada. Kuid tal oli ka muidugi päris mitmeid ulmelugusid ja vastavalt tujudele ka tragöödiad. Üks asi, mis igas asjas olemas oli, oli aga huumor - olgu seda siis palju või vähe. Ta oli isegi tervenesti komöödiaid kirjutanud. Neidis viis hetkeks pilgu aknast välja ning seejärel tagasi Agathale. "Ega sa ka midagi juhuslikult ei kirjutanud?" küsis ta.

Armastuslood ja kergesti kirjutatavad? Hoolimata sellest, et Agatha oli üks väga populaarne tüdruk ja tal jooksid poisid järel, ei olnud ta kunagi suhtes olnud. Millegipärast vältis ta selliseid asju juba pisikesest peale. Neidise silmis oli enese sidumine kellegi teisega kuidagi keeruline. Ta ei tahtnud sõltuda mingisugusest noormehest, kes teda armastas vaid suure rahakoti pärast sest olgem ausad, mitte ainult naised ei olnud rahaahned olevused.
"Ei." Agatha naeratas, paljastades oma säravvalge ja sirge hambarea. "Minus puudub see kirjutaja geen, küll aga võin ma sulle kinnitada, et minu ema ja noorem õde on väga head luuletajad."

"Oh, see on lahe," naeratas Aislinn, "kuigi ma ise tegelikult luuletada ei oska. Ei tule sellised päris õiged, nagu peaksid. Ilmselt ei ole minul sellist sügavat hinge või midagi." Luuletajad pidavat ju üliemotsionaalsed olema ning riime laskma täiesti automaatselt. Kuigi ta võib riime kusagilt üles leida, tulevad tal need ikka sellised.. pinnapealsed. Peaks vist hakkama hoopis lasteluuletustega algust tegema.