TRENN, JEE!

Vahetanud oma ülikonna tavaliste dresside vastu välja, sisenes Tony treeningsaali. Seal, tema suureks üllatuseks, ei olnud mitte kedagi. Kuid ega see teda niivõrd ei häirinudki. Kui saal on ülerahvastatud, on seal liiga lärmakas ja isegi, kui Anthony armastas seltsi, siis eelistas ta trenni ajal kuidagi vaiksemalt asja võtta.
Oma veepudeli seina äärde asetanud, astus ta suure poksikoti juurde ning tegi sügava hingetõmbe. Ta oli juba tee peal võimlasse oma randmeid soojendanud, niiet ta ei pidanud vajalikuks seda kõike uuesti alustada. Poksikindaid ta kätte ei pannud vaid alustas paljaste kätega koti peksmist.

Thom väljus enda autost ja haaras enda spordikoti kaasa. Selle jõusaalis ühe seina äärde visanud, nägi ta, et saal polnudki tühi. Üllatus, sest sellisel ajal tavaliselt rahvast ei olnud. Reede õhtu, enamus tegid midagi muud. "Õhtust," sõnas Thomas ja hakkas soojenduseks kätekõverdusi tegema, et hiljem kangi alla minna.

Läbi peksmise, mis kajas suures saalis vastu, ei kuulnudki Tony ukse avanemist ja sulgumist, küll aga kuulis ta kellegi tervitust ning lõpetas korraks poksimise ja vaatas tulija poole. Tundes ära Thomase, ühe tavaagentidest, noogutas noormees talle ja jätkas poksikoti tagumist. Kui ta aga tundis, et tema käed olid suurest peksust tuimaks muutunud, ta lõpetas ning mudis kergelt oma sõrmenukke. "Sa ei kavatsegi reedest õhtut kodus veeta?" Enamus Divisioni liikmetest tegid ju seda.

Thom lükkas end põrandast viimast korda lahti ja tõusis püsti. "Mis ma seal ikka teen, pealegi, mõni trenn kulub mulle marjaks ära," vastas mees. Perekonda polnud, sõbrad olid enamus kõik Divisionist...Masendav. Väljaspoolt oli sõpru rakse tekitada, sest Division oli piisavalt paranoiline, et nad maha nottida.

Miks ei võinud Divisioni liikmed lihtsalt elu nautida, mitte nutta selliste asjade üle? Jah, olgu, see asjaolu, et Division tappis maha kõik, kes agentidega lähedaseks saada võisid, kuid võtkem asja natuke positiivsemalt: Nad olid ise Elus, neile anti teine võimalus! Olgu, iseenesest oli Tony mõrvamiste vastu ja tema käed ei olnud verega määrdunud, küll aga tundis ta ennast kohutavalt iga kord, kui sai teada, et mõni süütu inimene suri Divisioni käe läbi. Kuid see oli elu ja seda inimesed ju tegidki. Surid. "Tõsi..." avaldas ta oma arvamust. Trenn oli kasulik ja üks kõige paremaid viise oma närvide leevendamiseks.

Thomas soovis, et ta oleks jäetud tookord tänavale. Ta oleks ehk enda elu suutnud jätkata, aga Division muutis selle täielikult. Tom oskas juba tundetut jäist mõrtsukat näidata, kuid selleks, et õõvastavaid pilte silmade eest saada, pidi ta olema pilves või siis purupurjus. Muidugi oli kordi, kus tuli ette just kõige jubedamad mälupildid, aga õnneks polnud seda viimasel ajal üldse juhtunud. "Aga sina?" küsis Thom vastu.

"Ma veedan tavaliselt aega raamatuid lugedes, muusikat kuulates või telekat vaadates. Pealegi, mis võiks olla parem, kui üks hea trenn tööpäeva lõpus?" Muigas Tony. Ta läks trenažööride juurde ning asus kange tõstma. Õnneks ei pidanud Anthony endast mingisugust tundetut mõrtsukat kujutama. Tema pidi valvama musti karpe, mille sisu oli talle teadmatu. Mingis mõttes ta isegi tahtis teada, mis seal sees oli ja mingis mõttes jälle mitte.

"Õigus," nõustus Thomas noogutusega ning läks kangi alla. Kõigepealt natuke kergemaga kiirelt, siis raskemaga rahulikumalt. Need tehtud, ajas mees end pingil istukile ja venitas käsi. Tom tõusis ja võttis enda spordikotist veepudeli, mida ta tühjendama asus.