Harjutamas

Danielle sisenes enda rahulikul sammul Divisioni, eesmärgiga laskmist harjutada. Ta ei olnud küll kindel kui vajalik see on, kuna laskmises oli ta üsnagi tugev, kuid aeg-ajalt peaks ju siiski ka harjutama, et oma oskusi lihvida. Aleah seadis enese suuna lasketiiru poole, tõmmates käega läbi pikkade valgete juuste. Sisenedes suurde lasketiiru, tervitas Dani kerge noogutusega kahte lahkuvat agenti ning ühte algajat, jäädes seejärel lasketiiru üksi. Taskust patsikummi võtnud, pani ta juuksed lihtsasse hobusesabasse, et mugavam lasta oleks. Hetk hiljem haaras neidis relva, kuhu ta padrunid sisse pani ning ta näole ilmus kerge naeratus. Kõrvatropid kõrva pannud, võttis neidis relva kätte ning sihtis. Kuus korda päästikule vajutanud, kostusid paugud ning kõik kuulid tabasid õnnestunult sihtmärki.

Ot: Caro

Carolin istus toanurgas, kuhu oli jäänud veidikeseks puhkama. Siis sisenes ruumi tüdruk, kes tundus Carole veidi tuttav, kuid ta ei mõistnud, kust. Ta vastas teise tervitusnoogutusele ja jälgis siis mõnda aega teda harjutamas, kuni ajas viimaks end püsti. Oma pikki lokkis juukseid eest ära lükates sammus ta tüdruku juurde ja jäi tema kõrvale seisma. "Võib ühineda?" küsis Carolin siis, kõrvale vaadates.

Dani silmitses sihtmärki ning tegi mitmeid laske järjest, lastes mitut liikuvat sihtmärki. Algaja ruumi jäämine jäi tema jaoks märkamatuks. Lõpetanud just ühe laskesessiooni, oleks Algaja küsimus jäänud neidisel kuulmata, kuid märganud kellegi lähenemist, taipas Danielle kõrvatropid ära võtta. "Ei tead, ei või," lausus tütarlaps lõbusa muigega, asetades relva enese kõrvale, pilku hetkeks kõnelejale viimata. "Selleks sa siin oledki, et harjutada," lausus neidis muigega, vahetades seejärel juba lastud sihtmärgid uute vastu välja. Seejärel viis Dani oma pilgu kõnelejale, Algajale, ning järgmisel hetkel oli tema näol üllatunud pilk. "Carolin?" küsis tütarlaps üllatunult ning ta ei saanudki aru, kuidas ta ei olnud ühte oma lapsepõlvesõbrannat koheselt ära tundnud - siis kui ta sisenes. Nende viimasest kohtumisest oli küll möödunud ligikaudu 10 aastat, kuid ta ei olnud nii palju muutunud, et ta teda kohe ära ei oleks suutnud tunda. "Mida kuradit sa siin teed?" küsis Dani hämmeldunult, kuid silmitsenud sõbranna riideid, sai ta oma küsimusele ka vastuse.

"Olgu." vastas Caro samuti harjutamiseks mõeldud relva kätte võttes. Kuulnud, kuidas teine tema nime ütles, pööras ta näo uuesti sinnapoole ja tundis nüüd teise ära, tegemist oli tema lapsepõlvesõbra Danielle'ga. Üllatust alla surudes vastas Carolin sõbranna küsimusele: "Ma ei tea isegi." Seda öeldes järgis tüdruk teise eeskuju ja otsis endale samuti kõrvatropid, sihtides siis märklauda, mis seda ka tabas.

Kuulnud nüüd vastust enese küsimusele ning märgates, et viimane ei tee praktiliselt sellest väljagi, et nad lapsepõlves sõbrannad olid, oli Danielle veel rohkem hämmeldunud. Dani lasi Caro'l lasu lõpuni teha ning hetk hiljem võttis ta ilma suurema vaevata Algajalt relva käest, vaadates talle otsa. "Kui kaua sa siin juba olnud oled?" küsis Aleah, kui Carolin oli kõrvatropid ära votnud, ise kergelt huulde hammustades. Ta polnud teda varasemalt küll Divisionis näinud, kuid samas ei olnud tal viimasel ajal ka siia asja olnud ning Algajatele ta suuremat tähelepanu pühendama ei hakanud. "Kuidas sa siia sattusid?" küsis Dani, pilku hetkekski enda lapsepõlve suurimalt sõbrannalt viimata. Järgmisel hetkel kallistas ta Carolini tugevalt. Tal oli nii hea meel teda näga ning viimaks taipas ta seda ka välja näidata. Olgugi, et see oli viimane koht, kus ta teda näha oleks soovinud. Division ei olnud siiski eriline koht, kus ta tahaks, et tema lähedased/sõbrad/tuttavad viibiksid, kuid nagu näha, ei lugenud see midagi. Viimaks Dani eemaldus siiski ning naeratas kergelt.

Carolin pani tähele, et Danielle't häirib miski, kuid ei julgenud seda küsida. Ta ei osanud olukorras, kus näeb uuesti üle 10 aasta sõbrannat, kuidagi hästi käituda. "Natuke, ma pole kindel.. Mingi paar kuud äkki?" arvas Caro, kui Danielle tal relva käest tõmbas. Tema jaoks ei olnud ajal erilist tähtsust, nagunii ta siit kunagi minema ei pääse. "Sa ei ole kuulnud, miks ma siin olen?" tegi tüdruk sõbrannale otsa vaadates imestunud näo pähe. Sellisest juhtumist oli kindlasti mõni ajaleht kirjutanud, kuid võibolla Dani ei raiskagi aega ajalehtede lugemisele? Muidugi kallistas Caro sõbrannat vastu ka, nad olid siiski kunagi ammu üsna lähedased olnud.

Danielle kuulas sõbrannat ning kuulnud, et viimane on siin viibinud juba paar kuud, noogutas ta aeglaselt. Njahh.. See oli juba natukene rohekm kui natukene. Dani ise oli 74 päevaga pääsenud ning erinevalt Carolinist, pööras tütarlaps ajale vägagi palju tähelepanu. Olgugi, et ta vihkas Divisioni, eelistas neidis elu surmale ning samuti tahtis ta ennast arendada nii palju kui võimalik. Selles osas oli Divisionil suuri boonuseid, mida Dani väljaspool ei oleks mitte kuidagi saanud. Küsimuse peale raputas neidis pead. "Ei ole jah. Ma ei jõua jälgida kõiki uudiseid, et kes, millal ja kus surma saab," lausus tütarlaps kerge naeratusega. "Mis juhtus siis?" küsis Dani, huvitunud pilk kindlalt sõbrannal. Ta polnud teda niii kaua aega näinud ning selle aja jooksul polnud ta temast mitte midagi kuulnud. Aleah luges küll uudiseid, kuid end kõigi asjadega kursis hoida ta siiski ei suutnud. Tähtsamad olid suursündmused ning tema enda sihtmärkidega seotud uudised. Vaba-ajakirjandus edastas piisavalt ebavajalikku, neidise enda jaoks huvitavat informatsiooni, mis teinekord juhtus käima just tema enda sihtmärkide surma kohta ning aeg-ajalt sai nii mõnegi kõhutäie naerda.

"Erica't mäletad, mu nooremat õde?" küsis Carolin esiteks, muu jutuga edasi minemata. Tõsi, ta õde oli olnud nende suhtlemise ajal kõigest mõneaastane, kuid Danielle võis sellegipoolest teda mäletada. Sellest oli siiski natuke raske rääkida, kuna tegemist ei olnud nii kaua aega tagasi juhtunud sündmusega...

Danielle kuulas sõbrannat ning noogutas aeglaselt. Jah, ta mäletas. Kuidas ta olekski suutnud teda unustada. Erica, ta oli nii väikene, nunnu, hea ja armas ning nii uskumatult rõõmsameelne. Seda tüdrukut juba nii lihtsalt ei unustanud. Dani oleks äärepealt hakanud juba küsima, kuidas tal läheb aga miski pärast ta aimas, et see jutt ei tulnud siiski kõige postiivsem, mistõttu ta eelistas vaikida. Küll Carolin räägib sellest ise ning Danielle ei tahtnud hakata ise just siiski selles kõiges sorkima. Ohjahh.. Kümme aastat tagasi oli kõik nii teistmoodi olnud. Kergelt huule hammustanud, toetas neidis end vastu seina, jättes enese pilgu sõbrannale.

"Paar kuud tagasi läks mu isa tööreisile ja sai võimaluse Erica kaasa võtta.. Tagasiteel juhtus aga õnnetus, millegipärast oli rööbastele jäetud vana lagunenud vagun, millele nende rong otsa sõitis ja rööbastelt välja paiskus. Isa suri kohapeal, Erica teel haiglasse.. Jah, ju siis oli nii ette nähtud, et ma pidin jääma ilma perekonnata ja lõpetama oma elu siin. "lõpetas Carolin oma jutu. Vanavanematega ei olnud tüdruk elu jooksul üldse eriti palju suhelnud, nii ei olnudki tal kedagi kelle juurde peale seda ootamatut õnnetust jääda, pealegi oleks ta ka ise hakkama saanud.

Danielle kuulas sõbrannat ning noogutas aeglaselt, pannes enese käed uuesti sõbrannale ümber, kallistades viimast tugevalt. "Mul on kahju," lausus Dani vaikselt ning see oli tõenäoliselt üks kõige siiramaid asju, mida ta viimase poole aasta jooksul (minimaalselt) öelnud oli. Huvitav mis näo Carolin teeks, kui ta saaks teada, et Danielle on tapnud kogu enese perekonna? Oma ema tappis ta küll peamiselt äkkmõtte ajel ning oma onu äkkviha ajal, kuna ta ei saanud aru, kuidas onu teda ei mõistnud aga see kõik selleks. "Kuidas sa vastu pead?" küsis Dani seejärel veidi vaiksemalt, pilk kinnitunud kindlalt sõbrannale. Dani lasi viimaks sõbranna lahti, toetas end vastu seina ning libistas end istuma. Mugavus siiski ennekõike eksole..

"Paremini, kui ma sellele ei mõtle." ütles Carolin. See oli muidugi tõsi ka, ta üritas sellele võimalikult vähe mõelda ja lootis, et kogu tema endine elu ununeb peagi. Või vähemalt see valus osa sellest. "Aga, mis põhjusel sina siis siin oled, et me niimoodi kokku pidime juhtuma?" uuris Caro sõbrannalt.

Danielle noogutas aeglaselt ning tema näole ilmus kerge naeratus. Ta teadis vägagi hästi mis tunne on minevik tahaplaanile lükata ning keskenduda kas olevikule või tulevikule, kuid minevikku täiesti unustada pole lihtsalt võimalik. Kuulnud nüüd küsimust, muigas Aleah kergelt. "Nooh.. Ma sattusin siia," lausus Dani ning hetk hiljem turtsatas oma vastuse peale. Oli alles palju ütlev vastus. "Kui täpsem olla siis mu perekond suri ja mu onu suri ning siis ma põgenesin ja hakkasin oma ette elama. Ja kuna ma rahaga enam viimaks välja ei tulnud, siis varastasin natuke siit ja natuke sealt. Ühel korral jäin vahele ning siin ärkasin," lausus Dani kerge muigega. "Ja elasin algajana üle ning nüüd töötan agendina," lisas Aleah veel seejärel, lootes, et Carolin ei küsi, kuidas ta perekond ära suri, kuid millegi pärast oli Dani's aimdus, et tuleb ka see küsimus.