HomeCalendarFAQSearchMemberlistUsergroupsRegisterLog in
Log in
Username:
Password:
Log in automatically: 
:: I forgot my password
Links

Tutvustus

Kes on kes?

Latest topics
» 60 Thompson [OPERATSIOON MUST NOOL]
by Nadine Dubont 31st December 2011, 17:13

» Speak up..
by Lieyre Paige 29th December 2011, 18:31

» Studying vs. sleeping
by Aislinn Newton 29th December 2011, 16:33

» Let's waste time chasing cars.
by Jamie Morgan 29th December 2011, 10:07

» Breakfast time
by Lieyre Paige 27th December 2011, 20:34

» HOT or NOT
by Brianna Mendoza 27th December 2011, 19:33

» Shopping time
by Brianna Mendoza 27th December 2011, 18:39

» Kaerahelbed
by Lieyre Paige 27th December 2011, 18:20

» Õhtune jalutuskäik
by Brianna Mendoza 27th December 2011, 18:07

Who is online?
In total there is 1 user online :: 0 Registered, 0 Hidden and 1 Guest

None

Most users ever online was 12 on 20th December 2011, 19:02
Top posters
Riley de Marante (285)
 
Cameron Pearson (231)
 
Thomas Mallory (230)
 
Jacqueline Sharp (202)
 
Mary Hudson (196)
 
Agatha Holmes (195)
 
Ashley Lise Jaxon (178)
 
Aislinn Newton (167)
 
Nadine Dubont (86)
 
Patrick Williams (86)
 

Share | 
 

 Unframed by poetry

Go down 
AuthorMessage
Agatha Holmes

avatar

Postituste arv : 195
Join date : 2011-12-17

Tegelane
Vanus: 18
Hüüdnimi: AJ

PostSubject: Unframed by poetry   17th December 2011, 18:39

Agatha süda tagus kiirelt, kui ta sisestas müüja käest saadud kaardi arvutisse. Naeratus ilmus tema näole ja see laienes kuni kõrvadeni, kui ta avas browseri ning klõbistas ruttu mõned aadressid sisse.
Alguses vaatas ta läbi kohalikud uudised, lugedes läbi teated saladuslikust mõrvast, mis oli toimunud eile öösel. Kuid see ei rikkunud tema head tuju. Ta oli psühhopaat, seda küll, kuid suremine ongi see, mida Inimesed teevad. Iga päev!
Naeratus püsis näitsiku näol veelgi ja tema alahuul hakkas vabisema, kui ta üritas naeru tagasi hoidmast. Siis sisestas ta uue aadressi ning lõi uue meili ja avas lehe, kus ta sai kirjutada. Tema käed värisesid kergelt ja ta vaatas oma valgete, peenikeste sõrmede poole
Oled sa kindel? Küsis ta iseendalt veelkord. Kuid ta oli juba täna hommikul ära otsustanud, et ta teeb selle lõpuks ära. Ta oli liiga kaua oodanud selle asjaga.
Neelatanud kergelt, surudes veel ühe naerupahvaku maha, asus ta viimaks oma värisevate kätega kirjutama:


Kallis härra C.B.

Mul on teile kaks uudist.
Alustuseks; mul on tõeliselt kahju teie ühe kolleegi surmast ja teiseks; teie organisatsioon on nüüdsest tavainimestele teada! Mind masendab teie ideoloogia, kuid kõigil on omad ametid, eks ole? Loodan teiega ka edasipidi suhelda, mu kallis sõber.

Soovin teile kõike paremat!

Divisioni Kõige SUUREM fänn.


Lõppu lisas ta naljaka südamega smaili ja vajutas nupule "Saada". Seejärel, sulgedes enda järel kõik interneti lehed, väljus ta interneti poest. Enne seda oli ta aga uue meili ühendanud ühe oma telefoni külge selleks, et teada saada, kas keegi on tema kirja läbi lugenud ja sellele vastanud.
Kaardi tagasi müüjale andnud, lahkus ta rõõmsa naeratuse saatel poest.
Back to top Go down
View user profile
Christian Burke
The head of Division
avatar

Postituste arv : 49
Join date : 2011-12-07

Tegelane
Vanus: 34
Hüüdnimi: Burke

PostSubject: Re: Unframed by poetry   17th December 2011, 20:25

Burke' jaoks oli päev seni olnud mõnusalt rahulik. Raha voolas, Algajad olid kuulekad, Agentidega polnud probleeme, mustad karbid olid kindlates kohtades - kokkuvõtlikult oli tema elu hetkel lihtsalt lill. Rõhutatult o l i, sest järgmisel hetkel surises mehe mobiiltelefon, andes märku sõnumist. Uus sõnum andis omakorda märku uuest meilist ning pakkus võimalust seda telefonist lugeda. Omamata kuhugi kiiret lasi ta mobiilil uuesti pintsakutaskusse libiseda ning avas laual puhkava sülearvuti. Paari kliki ja natukese klõbistamisega oli ta kenasti oma elektroonilisse postkasti sisse loginud. Veel üks klikk ja ta oli niiöelda saatusliku meili avanud.

Silmad üle selle ridade liikumas, toimus Burke tuimas kestas äkiline ja äärmiselt tavapäratu emotsioonide möll. N O F U C K I N G W A Y ! Ta oli harjunud sellega, et kõik jooksis sujuvalt tema plaanide järgi. Need olid vettpidavad ja ei vedanud kunagi alt. Ta hoolitses isiklikult pea kõige eest ja nüüd selline kuramuse.. kuramuse.. asi. Hambad tugevasti kokku surutud lükkas ta sülearvuti suure hooga eemale, nii et see ohtlikult laua äärele kõlkuma jäi. Ennast püsti ajanud tormas mees tavapärasest palju kiiremate sammudega kabinetist välja.

"Kõik pange oma kuramuse suud kinni, see pole mokalaat," käratas ta IT-ruumi jõudes, kus paar agenti ja spetsialisti omavahel midagi seletasid. Tähelepanu ja vaikuse saanud, tormas ta peaspetsialisti poole ning lükkas ratastega toolil istuva mehe suure hooga peaarvuti ette. "Minu e-mail, viimane meil.. tee kindlaks koht kust see on saadetud, kelle meililt see on saadetud ja kogu kuramuse muu informatsioon, mis sa leida võid," käratas ta palju vihasemalt ja äkilisemalt kui muidu. Kogu IT-ruum praktiliselt võpatas, kui ta ringi pööras ja teiste sinna jäänute poole pöördus. "Sina," liikusid ta silmad ühe arvuti taga istuva patsiga poisi poole. "Tee kindlaks viimased kümmekond deaktiveeritud agenti.. kas siis meie poolt või "loomulikel asjaoludel surma saanud.." andis ta järgmise käsu, mille täitmisega kutt kohe algust tegi. Järgmisel hetkel teatas peaspetsialist, et asukoht on kindlaks tehtud, aga meili saatnud e-maili omanikku pole võimalik kindlaks teha ning luges seejärel mingisuguse poe nime ette. "Saata viiene grupp agente sinna nii kiiresti kui võimalik.. kõik kes vähegi seal läheduses on. Kõik kes on vähegi kahtlased, kõrvaldada. Küsitlegu poe omanikku seal käinute kohta.. kes iganes selle meili saatis on ilmselt sealt juba uttu tõmmanud - keegi, k e e g i pole nii loll, et sinna pidama jääda.." jätkas ta korralduste andmist, mille täitmiseks kõik ruumis olevad inimesed kohe tegutsema asusid. "S i n a," pöördus ta uuesti peaspetsialisti poole. "Teed kindlaks selle arvuti t ä p s e asukoha ja muretsed turvakaamerate lindid," eemaldus Burke lauast, kõndides mööda ruumi silmnähtavalt raevunult ringi. Kes iganes selle saatis, pidi lähima kahekümne nelja tunni jooksul hukatud saama.
Back to top Go down
View user profile http://division.forum.co.ee
Agatha Holmes

avatar

Postituste arv : 195
Join date : 2011-12-17

Tegelane
Vanus: 18
Hüüdnimi: AJ

PostSubject: Re: Unframed by poetry   17th December 2011, 20:43

Agatha pööras nurga tagant ringi ja võttis taskust välja mitmesugused võtmelaadsed asjad. Nendega ukse avanud, astus ta rahulikult sisse. Koridorid olid täiesti tühjad. See isegi ei üllatanud neidu. Internetiputka, olgugi, et külastatud vähemalt viiekümne kliendi poolt päevas, ei vajanud erilist valvet. Seal ei käinud keegi midagi varastamas ja seal ei toimunud kunagi midagi. Seetõttu oligi Agatha selle poekese välja valinud.
Neidis teadis, et tal on ainult loetud minutit alles ja ta pidi tegutsema kiiresti. Tütarlaps võttis taskutest välja oma kilekindad ning need kätte libistanud, läks ta aeglaselt ja vaikselt trepist üles, jõudes peagi kaameraruumi uste taha. Ringi vaadanud, leidis ta, iseenda suureks üllatuseks, kurika. Kulme kergitanud, võttis ta selle kätte ning vaatas kord ühest ja siis teisest küljest. Noh, käib kah. Tal ei olnud mingisugust muud asja, millega valvur oimetuks lüüa. Ta tegi ukse vaikselt lahti ja astus edasi. Enne, kui mees ootamatu külalise peale reageerida jõudiski, lõi Agatha talle kurikaga vastu pead. keskealine ja ümar mees vajus vaikse korinaga põrandale. Igaks juhuks kontrollis näitsik tema pulssi ja tuvastades selle, vedas ta suurte raskustega mehe seina äärde ning asetas ta sinna magama. Küllap ärkab ta mõne tunni pärast suure peavalu käes, kuid see ei omanud Agatha jaoks mingisugust tähtsust.

Pilgu oma käekellale viinud, võttis ta väikesel toolil istet ja vaatas kõikide monitoride poole ja hakkas koheselt klaviatuuril kiiresti klõbistama. Silmi süvenemisest pilutanud, keskendus ta veelgi rohkem ning peagi, leides iseennast lindilt, kustutas ta selle osa kõikidest kaameratest ära ning naeratas kergelt. Mida see Divison arvas? Et ta laseb ennast nii kergelt tabada? Eriti veel siis, kui teda ähvardas surm? Oh ei! Tüdruk tõusis toolilt ning viskas kurika lohakalt eemale. Sellest ei olnud tal enam mingit kasu. Verisena veel vähem. "Oli meeldiv sinuga koos tööd teha," lausus ta laulval häälel teadvusetule turvamehele ning väljus kohvikust.

Tänavale jõudes, võttis ta kindad käest ja surus need taskutesse tagasi. Kusagil väljas ta neid küll minema ei viska. Need olid ju asitõendid. Seejärel jalutas ta teisele poole tänavat, väikesesse kohvikusse. Ta tellis omale jäätisekokteili ning võttis akna juures istet ja jäi ootama. Varsti peaksid Divisoni liikmed saabuma.
Back to top Go down
View user profile
Christian Burke
The head of Division
avatar

Postituste arv : 49
Join date : 2011-12-07

Tegelane
Vanus: 34
Hüüdnimi: Burke

PostSubject: Re: Unframed by poetry   17th December 2011, 21:24

Burke jätkas närviliselt mööda IT-ruumi edasi-tagasi kõndimist, ainsaks heliks klaviatuuride klõbinad kui spetsialistide sõrmed üle nende jooksid. Üks neist andis teada, et grupp kõige lähemal olevaid agente on teele saadetud ning jätkas seejärel klõbistamist. Uuesti laua juurde tormanud, haaras mees sellelt paari mikrofoniga kõrvaklappe, "Ühenda mind, kui nad kohale jõuavad," andis ta ühele spetsialistidest käsu, kõrvaklappe pähe sättides, jälgides ühel ekraanidest olevat satelliidipilti tolle internetiputka tänavast, hoides silma peal täpikestel, mis Agente tähistasid ning sihtpunktile lähenesid.

Järgmine spetsialist andis hetk hiljem märku sellest, et nimistu deaktiveeritud agentidest on olemas ning peaspetsialist teatas, et turvakaamerate lindid on olemas. "Pane need käima.. meie sihtmärk peab nendel näha olema," teatas ta kortsus kulmude alt ekraani silmitsedes, mis nüüdseks oli jagunenud mitmeks erinevaks turvakaamerapildiks, jäädvustatud viimase kümne minuti jooksul.

Nüüd teatas juba järgmine spetsialist, et grupp agente on kohale jõudnud ja ühendas Burke'i nendega. "Otsige kedagi kahtlast, kedagi kes paistab närviline või uudishimulik. Kurjategijad tulevad üldjuhul kuriteopaigale tagasi.. vaadake ringi.. saatke üks osa grupist ümbrust uurima, jätke keegi valvesse, ülejäänud mingu sisse.. küsitlege müüjat või kes iganes seal on.. uurige kes on viimase kümne minuti jooksul sealt läbi sõelunud. See peab olema keegi kiire. Sisse ja välja, kui ta just siiani hoones pole. Las keegi vaatab sees ringi, otsige jälgi," andis ta kiirelt ja äkiliselt korraldusi. Üks spetsialistidest oli nüüdseks suutnud kindlaks teha arvuti, kust kiri oli saadetud. "Uurige kolmanda arvuti kohta.. kes seal oli, mida seal tegi.. kõige kohta, mis tundub kasulik. Lubatud on ähvardusteni langeda, informatsioon on põhiline,"

Kogu oma jutu vältel oli Burke'i pilk kinnitunud turvakaamerate ekraanidele, nüüdseks pilk kinnitunud kolmandale arvutile, mis pidi olema kuriteopaik. Ei midagi. Seal polekski nagu kedagi olnud. "Kolmas arvuti? Tahad sa öelda, et selle meili saatis mulle mingi nähtamatu tegelane?" käratas ta peaspetsialistile, rusikaga vastu laua lüües. Too hakkas kokutama ja seletama, et siin on mingi viga. Mingisugused numbrid ei pidanud klappima, aeg olevat mööda, midagi olevat vahelt ära lõigatud. "Kurat," sisises mees kokkusurutud hammastega. "Te olete kasutud," nähvas ta spetsialistidele. Ilmselt ei teadnud töö "Divisioni suurim fänn" mille otsa ta astunud oli.
Back to top Go down
View user profile http://division.forum.co.ee
Agatha Holmes

avatar

Postituste arv : 195
Join date : 2011-12-17

Tegelane
Vanus: 18
Hüüdnimi: AJ

PostSubject: Re: Unframed by poetry   17th December 2011, 21:37

Küll see võttis kohutavalt kaua aega. Divison lahendas ju alati kuidagi kiirelt kõik probleemid. Eriti siis, kui tegu oli kellegagi, keda oli vaja hävitada. Agatha teadis imehästi, mis saatus teda ees ootas, kui ta just ei kavatse nüüd riigist põgeneda sest vaevalt, kui ta linnast jalga laseb, on ta kaua ohutus paigas. Ilmselgelt kavatsevad agendid teda kaua otsida. Võimalik, et isegi aastakümneid, kui tal õnnestub ennast väga hästi peita.
Agatha viis pilgu oma käekellale. Möödaminevad inimesed ei teinud temast väljagi. Isegi kassapidaja ei vaadanud kordagi teha poole. Kõigi jaoks oli ta kõigest tavaline klient, mitte kõrge IQga tüdruk, kes vähem, kui pool tundi tagasi oli saatnud salastatud organisatsioonile kirja sellest, et ta teadis nende eksisteerimisest ja ta ei valetanud, kui kirjutas sinna, et ta oli nende suurim fänn.

Aeg venis. Neidis jõi oma kokteili lõpuni ja hingas sügavalt sisse, toetades oma käe kergelt käele ja vaatas kauge ja unistava pilguga välja, meenutades nii nüüd hoopis romantikut. Kui ta oleks teadnud, mis toimub praegu peakorteris (kuigi ta kujutas seda üsna selgesti ette; Burke jagamas käsklusi ja närvitsemas), naeraks ta ennast vist poolsurnuks.

Ja viimaks olid esimesed agendid kohale tulnud! Nad läksid sisse ja arvatavasti vaatasid nüüd linte läbi. Ja mis kõige parem, siis isegi müüjad ei mäletanud täpselt tema välimust. Agathasugust tüdrukut ei jätaks keegi meelde. Ta oli vaikne, kuid sõbraliku ja sooja naeratusega. Täpselt selline klient, kes tahab, et talle kõige paremaid asju antaks. Ning peale selle oli sinna pisikesse netiputkasse sisenenud veel mitu inimest. See peaks olema naljakas.
Agatha tõusis püsti ja väljus rahulikult poest. Kuhu nüüd? Ta tahtis veel provotseerida Divisonit!

Rahulikul sammul jalutas ta mööda tänavat edasi kuni jõudis ümber nurga ja seal ületas ta uuesti tee ning naeratas endamisi, võttes välja telefoni. Häkkerina ja osava tehnoloogia kasutajana oli ta salastanud enda numbri ning teda oli praktiliselt võimatu tuvastada, rääkimata siis tema asukohast. Omaette tegutsev spioon, hah! Vot sulle nalja! Ja tal ei olnud isegi võimsat organisatsiooni seljataga, vaid iseenda ajud. Taskust nätsu välja võtnud, pistis ta selle suhu ja puhus suure mulli ning kirjutas sõnumi, mille ta saatis otse Burkele:

Võta asja rahulikult, mu arm, ja ära kiusa oma agente. Sa peaksid rohkem värsket õhku hingama, mitte koguaeg oma kabinetis konutama.

Oh jaa, ta oli väga palju asju jõudnud välja uurida. Ning see tegigi talle nalja. Korraks kõhelnud, vajutas ta klahvile Saada. Just sel hetkel seisatas ta bussipeatuses ning võttis valgel pingil istet ja jäi ootama.
Back to top Go down
View user profile
Christian Burke
The head of Division
avatar

Postituste arv : 49
Join date : 2011-12-07

Tegelane
Vanus: 34
Hüüdnimi: Burke

PostSubject: Re: Unframed by poetry   18th December 2011, 09:07

Mingi hetk taipas Burke, et targem on rahulikuks jääda kui oma närvidel möllata lasta. Kes iganes see kuramuse tavaisikust fänn oli, ta ei saanud neile midagi teha, eeldusel et tegu oli üksikisikuga ja ta oli suure korporatsiooni vastu. Lisaks sellele ei saanud tal tõendeid olla ja kes üht suure suuga mittekedagit usuks? Kogu Divisioni räpane informatsioon oli talletatud mustadele karpidele, neisse p o l n u d võimalik sisse häkkida ning kõik karbid olid turvalistes kohtades võimekate valvurite hoole all. Seega probleemi nagu väga ei olnudki, teda ajas lihtsalt kettasse see, kuidas keegi üleüldse niipalju informatsiooni teada oli saanud. Mingi agendi kaudu.. aga selle vaesekese isik oli veel kindlakstegemata. Ta tahtis teada, mis oli valesti läindu, et seda enam ei juhtuks.

Umbes-täpselt hetkel mil Burke selle järelduseni jõudis, värises pintsakutaskus taaskord ta mobiiltelefon. "Sina ürita kaameralindid taastada.. midagigi sealt välja noppida," andis ta peaspetsialistile korralduse, enne kui paar sammu eemale astus, viimase astme tehnikavidina taskust välja libistas ja saabunud sõnumi avas. Taaskord tõmbusid Burke'i lihased pingule ja ta surus hambad tugevasti kokku. Kes iganes see kuramuse värdjas oli, ta nägi vaeva selleks, et Divisioni bossi viha enda kaela tõmmata ja selle eest pidi ta varem või hiljem tasuma.

"Meil on uus niidiots," teatas ta uuesti spetsialistide poole sammudes, libistades peaspetsialistile oma mobiiltelefoni kätte. "Kõige viimane sõnum, saatja on anonüümne. Mul on vaja seda numbrit ja nime selle halli maski taga," teatas ta käsi rinnal ristates ja ära solgitud turvakaamerapilte silmitsedes. See ei saanud raske olla. Ta oli palganud m a a i l m a parimad IT-tegelased. Kui palju aega ühe anonüümse isiku paljastamine neil ikka võtta sai.

Samal hetkel andis üks agentidest läbi kõrvaklappide teada, et turvaruumides on turvamees oimetuks löödud, lisades et nurgas on verine kurikas, mida on ilmselt relvana kasutatud. Järgmine agent teatas, et internetipunkti müüja ei mäletavat kes seal arvutis istus, küll aga olevat inimene viiendast arvutist midagi mäletanud. Tegu olevat olnud nooremapoolse tüdrukuga, mustade pikkade, sirgete juuste, silmile vajuva tuka ja kiirete sõrmedega. Muud informatsiooni neil nagu väga polnud. "Tüdruk, mustad pikad sirged juuksed, silmile vajuv tukk" teatas ta ühele spetsialistidest, et see alustaks elektroonilise pildi kokkupanemist. Neil oli hetkel küll vähe informatsiooni, kuid seda pidi peagi lisanduma. "Otside siis kedagi sellele kirjeldusele vastavat, kurat küll," andis ta läbi mikrofoni agentidele korralduse. "Ja sina, seal turvaruumis. Poputa turvamees üles ja uuri temalt turvalintide kohta. Ta pidi neid nägema enne kui ta oimetuks löödi," lisas ta käsi rinnal ristates, jälgides pingsa ilmega satelliidipildiga ekraani ja agentide liikumist.
Back to top Go down
View user profile http://division.forum.co.ee
Agatha Holmes

avatar

Postituste arv : 195
Join date : 2011-12-17

Tegelane
Vanus: 18
Hüüdnimi: AJ

PostSubject: Re: Unframed by poetry   18th December 2011, 09:29

Bussini oli veel mõned minutid aega. Agatha jälgis tähelepanelikult, nagu paljud teised inimesed, seda, mis kohvikus toimus. Müüja, nagu talle tundus, ei mäletanud teda eriti hästi sest kolmandas arvutis oli kohe pärast teda ja vaid mõni aeg Enne teda istunud veel teised kaks temavanust tüdrukut. Kui lõbus ja kui hästi kavandatud nali, eks ole?
Neidis libistas jala üle teise ja kiigutas seda kergelt, võttes samal ajal pakist uue nätsu ja puhus sellest suurema mulli.

Peagi peaksid nad üles turgutama selle vaese mehe, kelle ta oimetuks lõi. Kuigi tal oli kahju keskealisest valvurist ja ta kujutas imehästi ette, milline peavalu tal võib pärast ärkamist olla, ei tundnud Agatha süümepiinu. Kas nemad tundsid süümepiinu? Üleüldse? Inimesed, neidise silmis, olid midagi koletistelaadset. Nad tapsid, kui mängus oli raha ja võim ja nad ei aidanud kedagi, kes vajas abi. Peaaegu kunagi. olid küll mõned rahvusvahelised organisatsioonid, mis üritasid vaeseid riike aidata, kuid Palun, isegi need paavstid, kellele usklikud oma raha annetavad, ei anna seda neile, kes abi vajavad, vaid veedavad oma elu lõpuni aega suurtes rahahunnikutes.
Muidugi ta ei saanud seda muuta. Kuigi oleks soovinud. Tõeliselt oleks. Neidis hingas sügavalt sisse ja vaatas ringi.

Siin-seal liikus veel talle sarnaste soengutega tütarlapsi ringi. Millegipärast oli sellise soengu omamine täiesti moes. Pikad mustad juuksed ja sirge, silmile langev tukk, mis jättis neist väga nukuliku mulje. Agathale sobis see soeng. Tema ema oli ise talle selle lõiganud, olgugi, et neidis pidi hiljem ikkagi juuksurisse minema ja selle korrastama laskma. Tema ema ei olnud just kõige parem juuksur maailmas.

Taaskord, kui ta vaatas eemale, ilmus hägune naeratus tema näole ja ta võttis telefoni kätte ning saatis sellega Burkele sõnumi:

Sa näed kohutavalt ahvatlev välja, kui sa vihastad.

Naerata, mu arm, sind jälgivad varjatud kaamerad!


Sellega vihjas ta asjaolule, et ta oli näinud Christiani nägu ning tutvunud lähemalt tolle identiteediga, mille kättesaamiseks ei näinud noor häkker üldse vaeva. Vajutanud nupukesele Saada, tõusis Agatha püsti ja sisenes bussi, mis hetk tagasi tema ette sõitnud oli ja võttis tagumises pingis istet. Enamus inimestest, kes sama tegid, vaatasid otsekohe kohviku poole ja sama tegi neidis. Kuid kaua ta enam seda ei näinud. Buss sõitis natuke maad edasi ja pööras kõrvale.
Back to top Go down
View user profile
Christian Burke
The head of Division
avatar

Postituste arv : 49
Join date : 2011-12-07

Tegelane
Vanus: 34
Hüüdnimi: Burke

PostSubject: Re: Unframed by poetry   18th December 2011, 11:36

Käed rinnal ristatud, silmad libisemas üle arvukate ruumis olevate ekraanide, ootas Burke edasist. Satelliidipildilt võis ta näha, kuidas osa ennist kohvikus olnud agentidest välja voolasid. Hetkel teda isegi ei huvitanud tähelepanu, mida ta agentidega ilmselt süütule internetipunktile ligi tõmbas. Agendid olid küll riietunud nagu iga teine tavainimene, neil polnud tänaval kõndides relvad nähtavates kohtades ja üleüldse oli üks nende prioriteetidest tavainimesele sarnanemine. Pigem võis tähelepanu tõmmata see, et salk inimesi järsult just sellesse kohvikusse sisse valgus, kõik korraga ja väga uudishimulikult.

Mingi hetk teatas peaspetsialist, et talle oli uus sõnum tulnud. Kulmukortsutusega võttis Burke telefoni alluva käest ja heitis pilgu ekraanile. Veel üks kuramuse teade tollelt anonüümselt austajalt. "Mis sa vahid? Number ja nimi olemas või?" kähvas ta peaspetsialistile, kes korraks klõbistamise pooleli oli jätnud ja ilmselt bossi reaktsiooni jälgis. Burke ei vaevunu kahtlustavalt ruumis ringi vaatama nagu ilmselt nii mõnigi teine oleks teinud. See oli tema asutus ja see oli tema kuramuse IT-ruum, ta ei pidanud kaamerate pärast muretsema.

Mis puutus tema identiteedi paljastamisele, siis sellepärast ta niiväga mures ei olnud. Ta oli nagunii enam või vähem avaliku elu tegelane. Tähtsate ninade ainuke poeg, rikas, nägus ja võimukas. Ajalehed ja ajakirjad ikka kirjutasid temast aeg-ajalt. Nende arvates tegeles ta aga pigem börsiga kuskil Euroopas või pangandusega Šveitsis. Teati et mängus on suured summad, aga keegi ei tundnud kunagi päriselt huvi tema tegevusala ja ameti kohta. Ta ei olnud kuulsus, pigem lihtsalt mõjuvõimas isik ja tema kohta polnud raske üht-teist välja uurida. See üks või teine oli üldjuhul informatsioon, mille mees ise oli internetti istutanud. Mõned võltsartiklid, uudised ja reportaažid.

Üks agentidest andis läbi kõrvaklappide märku, et neile on silma hakanud paar kirjeldusele vastavat näitsikut ja uuris mida teha. "Hoidke neil silma peal. Telefonid. Meil on nende telefone vaja." teatas ta silmanurgast pilku peaspetsialistile viies, kelle sõrmed välgukiirusel üle klaviatuuri jooksid. "On meil midagi?" uuris ta mehelt, saades vastuseks pisukese noogutuse. Peaspetsialist seletas, kuidas hea uudis on see, et tegu pole ühekordselt kasutatava telefoniga ja seetõttu on ainult aja küsimus mil nad numbri ja nime kätte saavad. Burke noogutas kergelt, mikrofoni uuesti suu juurde vedades. "Minge keegi uuesti kohvikumüüja jutule, kirjeldage talle tüdrukut, äkki talle meenub midagi.. ehk maksis ta krediitkaardiga?" andis ta järgmised korraldused, kuigi kahtles viimases oletuses. Kui sellel tüdrukul natukenegi mõistust peas oli ja ta tõesti teadis nii palju, kui väitis end teadvat, siis poleks ta riskinud kaardiga makstes.
Back to top Go down
View user profile http://division.forum.co.ee
Agatha Holmes

avatar

Postituste arv : 195
Join date : 2011-12-17

Tegelane
Vanus: 18
Hüüdnimi: AJ

PostSubject: Re: Unframed by poetry   18th December 2011, 11:48

Tema kiusatus oli suur. Lausa tappev. Agatha vaatas seljataha, kaugenedes üha enam ja enam tema lemmikkohvikust. Viimaks buss peatus ning neidis tõusis püsti ja vaatas oma käekella poole. Ideaalne. Ta astus bussist välja ning vaatas ringi. Tänavad olid rahvast täis ja mitte keegi ei teinud temast väljagi. Seda parem talle. Agatha võttis oma seljakoti seljast ning otsis sealt välja midagi puldilaadset.
Ta võttis pisikesel pingil istet ning ühendas puldi oma telefoniga. Koheselt ilmus ekraanile tänav, kus see netiputka oli ning ta sõidutas pisikese mänguauto agentide oma alla ning paarile nupule veel vajutanud, hakkas see kruvisid seal all lahti keerama ning järsku hakkas agentide auto signaalitama, tuled hakkasid vilkuma ja hetk hiljem kostus plahvatus ja auto, mis seisis tänava nurgas, lendas õhku.

Iseenesest plahvatus ei olnud suur. See ei tapaks isegi kedagi, küll aga auto oli nüüd suurtes leekides ja sellest ähvardas tulla suur tulekahju. Väikesest autost ei olnud enam mitte mingisugust asitõendit ega jälge. Agatha pistis puldi ruttu kotti ning astus mahajäetud putka taha. Seal vahetas ta kiirelt riided ära, asendades oma mustad teksad ja t-särgi heleroosade riietega ning viimasena tõmbas ta omale helepruuni paruka pähe. Huuleläike veel huultele määrinud, viskas ta vanad riided prügikasti ja pani selle põlema. Raudkaane peale tõstnud, ei saanud enam keegi aru, et seal põlesid tema riided ning seejärel ühines ta suure ja uudishimuliku rahvahulgaga, kes kõik plahvatanud auto poole tormasid.
Back to top Go down
View user profile
Christian Burke
The head of Division
avatar

Postituste arv : 49
Join date : 2011-12-07

Tegelane
Vanus: 34
Hüüdnimi: Burke

PostSubject: Re: Unframed by poetry   18th December 2011, 12:02

See plahvatus jõudis Burke'ni isegi läbi kõrvaklappide. "Mis kurat see veel oli?" nähvas ta otseselt mitte kellelegi, oodates vastust samas kõigilt. Läbi kõrvaklappide kostus pisikene krõbin ja seejärel seletas üks agentidest, kuidas ühe agendi isiklik auto, millega paar kaugemal olnut kohale tulid, oli plahvatanud. Isiklik sellesmõttes, et Division oli selle talle andnud, mitte sellesmõttes nagu oleks ta selle ise ostnud. Burke pööritas silmi, mikrofoni suu juures eemale lükates. "Üks auto mahakandmisele," teatas ta ruumile, kuigi nad olid ilmselt juba tänu auto külge paigaldatud kiibile selles ise selgusele jõudnud. Kilp oli deaktiveerunud ja süsteemi märgitud. Oli ilmselge, et tegu polnud kokkusattumusega.

"On teil aimu, mis plahvatuse põhjustas? K e s plahvatuse põhjustas?" liigutas Burke mikrofoni uuesti suu juurde, kõlades nüüd juba kannatamatult. Agendid kinnitasid, et auto kallale polnud keegi pääsenud ning et nemad polnud midagi näinud. Mees pööritas silmi, taaskord taibates kui kuradima kasutud ühed Agendid võisid olla. "Number ja nimi?" pöördus ta uuesti peaspetsialisti poole. Too noogutas, andes sellega märku, et kohe-kohe ning seletas, et number polnud mitte tavapärase anonüümsuse vaid mingitsorti kaitsevalliga kaitstud, kuid et ta peaks suutma sellest läbi murda.

Taaskord pilku turvakaamerate piltidele viies, mille kallal keegi ruumist töötas, meenus Burkele järsult midagi. "See tänav... New York'is on enamikul tänavatel salajased turvakaamerad korra hoidmiseks. Muretsege keegi mulle need lindid ja r u t t u." käratas ta ruumile, kes kohe klõbistama hakkasid. "Enne kui ta nendega jõuab ka midagi ette võtta," pobises ta vaiksemalt. See oleks muidugi raskem olnud. Ta oleks pidanud mõnda sidepunkti pääsema ja see oli raskendatud.
Back to top Go down
View user profile http://division.forum.co.ee
Agatha Holmes

avatar

Postituste arv : 195
Join date : 2011-12-17

Tegelane
Vanus: 18
Hüüdnimi: AJ

PostSubject: Re: Unframed by poetry   18th December 2011, 12:09

Mida nad arvasid, et Agatha ei olnud nende turvakaamerate pärast muretsenud? Oli küll. Ja ta oli spetsiaalselt läinud mööda kohtadest, kus mitte keegi teda lindi peale ei võtaks. Alles siis, kui ta oli peale pannud selle helepruuni paruka, julges ta nende ninade alt mööda minna, kuid muidu... noh, mitte keegi ju ei tahtnud riskida vahelejäämisega.
Auto põles nagu üks korralik jaanituli ikka. Inimesed filmisid kaameratega seda, kuidas kohale ilmunud tuletõrje leeke kustutama asusid. Agatha, oskamata rohkem seal midagi teha, taganes paar sammu ning võttis välja oma teise telefoni, millega ta paar klõpsu tegi ja siis selle taskusse libistas, meenutades nii väga tavalist koolitüdrukut, kes koheselt järjekordsest tulekahjust lõustaraamatusse pilte lisama kipub.

Seejärel jalutas ta taas minema ning jõudes uue ohutu nurga taha, kus ei olnud midagi ega kedagi, mis teda reedaks, võttis ta välja telefoni, millega ta oli Burkele sõnumeid saatnud ja ringi vaadates, veendudes samal ajal, et seal pole enam kedagi, pani ta telefoni põlema. Enne seda, eemaldas ta aga salastatud kiibi, mis ei reetnud teda ja ka kaardi. Põleva telefoni jättis ta tänavale ja jalutas rahulikult eemale, surkides midagi oma uues mobiilis. Jäi mulje, nagu nätsu mäluv tüdruk tõesti trükkiski Facebooki seinale uut teadet.
Back to top Go down
View user profile
Christian Burke
The head of Division
avatar

Postituste arv : 49
Join date : 2011-12-07

Tegelane
Vanus: 34
Hüüdnimi: Burke

PostSubject: Re: Unframed by poetry   18th December 2011, 17:02

Silmad satelliidipildiga ekraanile kinnitunud, jälgis Burke pingsalt agentide liigumismustrit. Suurem osa neist oli nüüdseks internetipunktist väljas, liikudes vaikselt plahvatanud auto läheduses, otsides kirjeldusele vastavaid tüdrukuid. Paar agenti oli veel kohvikus sees, üks neist ilmselt kuskil seal turvaruumis turvaülemale aru pähe ähvardamas ning teine müüjannaga rääkimas. Mõned agendid luurasid veel putka ees ning mõned olid sammud eemale seadnud.

Üks neist teatas äkitselt läbi kõrvaklappide, et ta sai ühe kirjeldusele vastava tüdruku telefoni enda kätesse ning ootas edasisi korraldusi. "Ühenda see oma telefoniga ja saada kogu selle kuramuse vidina sisu peakontorisse," juhendas Burke kannatamatult, altkulmu pilku peaspetsialistile viies. Nimi ja number oleksid pidanud juba olemas olema. Spetsialist pobises midagi altkulmu ja hakkas seejärel tehnilistes terminites seletama midagi sellest, kuidas mingid lained mingisuguseid signaale segasid ja see kogu tema tööd raskendas ja kuidas ta sellegipoolest suutis viimaks numbri kindlaks teha, kuid kuna tegu on lihtlabase kõnekaardiga, millega ei kaasne mingisugust lepingut mõne firmaga, siis ei ole nime võimalik kindlaks teha ning lubas seejärel lasta saadud numbri läbi kõigist andmebaasidest ja otsingumootoritest.

"Tee kiiresti.. ja helista sellele numbrile.. kõne peaks saama jälitada," kähvas Burke, mõlemat kätt arvutilauale toetades, lastes silmadel libiseda üle telefoninumbri mille nad saanud olid. Lihtsad numbrid, täpselt nagu iga teinegi telefoninumber, ei midagi erilist, ei midagi mis oleks lisainformatsiooni andnud. "Noh, helista!" kiirustas Burke spetsialisti takka, kes ilmselgelt hirmunud häälega teatas, et ta üritas, kuid see pole võimalik. Kaart pole mitte ühegi seadmega ühendatud ja sellele pole võimalik helistada, seda pole võimalik ka niisama jälitada, sest kaardist üksi pole kasu ning lubas seejärel hoida numbril silma peal. Nii pea kui see on mõne seadmega ühendatud, annab arvuti sellest teada.

Järgmiseks tuli teade agendilt kohvikust seest. Peale pingsat ja pikka ning ähvardavat vestlust müüjaga, suutis see meenutada kedagi natukenegi kirjeldusele sarnanevat. Olevat olnud keegi tore tüdruk, sõbralik ja kena, suurte soojade silmadega. "Suured silmad," liikusid Burke silmad spetsialistile, kes elektroonilise pildiga tegeles. Midagi hakkas sealt juba moodustuma. Samal hetkel teatas üks spetsialistidest, et sai telefoni sisu ning sellelt numbrilt pole kohe kindlasti talle see sõnum tulnud. Telefon olevat sisaldanud ainult musipilte sõbrannadega, paari vihast sõnumit mingisugusele ekspoisile ja klatšimisi sõbrannadega, lisaks mõni naljakas kassivideo - ei midagi suurt ega ohtlikku. "Kustuta see pask ära.. ja teie otsige edasi. Pikad sirged mustad juuksed, silmile vajuv tukk, suured silmad," nähvas ta korraga nii spetsialistile, kui läbi mikrofoni agentidele.
Back to top Go down
View user profile http://division.forum.co.ee
Agatha Holmes

avatar

Postituste arv : 195
Join date : 2011-12-17

Tegelane
Vanus: 18
Hüüdnimi: AJ

PostSubject: Re: Unframed by poetry   19th December 2011, 16:06

Agatha ei jaksanud oodata enam. Kaua neil agentidel läheb enne, kui nad tõesti teda otsima hakkavad? Olgu, sinna kohviku ette oli nüüd suur rahvahulk kogunenud, kuid kas nad tõesti ei suutnud neist mööda trügida, et teda otsima hakata?
See loogiline pool, mis igal inimesel oli, käis tütarlapsele peale, et ta laseks sealt jalga. Mida rutem, seda parem. Põletatud telefon oli kuulunud sellele surnud agendile. Huvitav, kui kaua läheb neil aega selle tuvastamiseks, kui nad on praegu niigi aeglased? Agatha ohkas tasaselt. Tema psühhopaadist pool, mis domineeris kõige rohkem, lausa nõudis, et tütarlaps läheks tagasi, näitaks kasvõi korraks enda nägu neile ja laseks siis jalga, kadudes taas jäljetult nende silmist.
Kuid, täheldas ta iseendale, kui sa ette lähed, tapetakse sind kohe! See variant ei sobinud talle kohe üldsegi. Agatha, tüdruk, kes väärtustas elu, olgugi, et ta riskis sellega alates tänasest (tegelikult juba ammusest ajast sest ta teadis Divisionist kauem, kui üks päev), tundis sellest täielikku mõnu ning Christian Burkel ei laseks ta mitte mingil juhul seda väärtuslikku asja ära võtta. Ilma võitluseta küll mitte!

Parukasse ja uuetesse riietesse maskeerunud neidis vaatas otsivalt ringi, leides peagi selle, mida ta otsinud oli. Seejärel, puhudes rahulikult oma mulli edasi, astus ta aeglastel sammudel ühte majja, leides peatselt selle, mille ta otsinud oli. Kaameraruumi! Oh, ja mis kõige parem, siis valvur, kes seal istus, oli sügavas unes niiet isegi elevantide paraad poleks teda äratanud. Kuid iseenda rahustamiseks otsis ta kotist välja tumeda maski ning pani taas kilekindad kätte. Oh jah, Division lööb ta tõesti maha! Kuid nagu mõeldud, siis ei anna ta võitluseta alla.

Neidis võttis kotikesest välja valge rätiku ning pudeli, mille ta lahti keeras ja vedelikku seejärel rätikule pisut kallas. Seda ise ta nuusutama ei hakanud, küll aga pressis ta selle magava mehe näole, garanteerides nüüd iseendale, et ta ei ärka valel ajal. Seejärel, kui too hakkas valjemini norksama, võttis Agatha toolil istet ning suunas pilgu ekraanidele. Kaamerad, mis tänavaid jälgisid ja millest tema oli mööda hiilinud, olid nüüd suunatud kohvikule ja Agatha suurendas pilti, et vaadata, kuidas segaduses agendid plahvatunud auto ümber kõndisid ja teda otsisid. Kindlasti oli müüja neile temast rääkinud ja nii mõndagi näitsiku olemusest meelde tuletanud, kuid kui nad vaid teaksid, mida ta iseenda välimusega teha suudab!
Agathal oli igasuguseid asju kaasas, alustades võltsneetidest, lõpetades parukate, värviliste kontaktläätsete ja puudrite ning riietega, mis mahtusid ideaalselt tema seljakotti ära. Ta meenutas väga tavalist koolitüdrukut.

"Ma kujutan ette, kui igav teie ajukestes on..." pomises ta peaaegu sosinal iseendale ja vaatas ringi. Mida ta küll nüüd tegema peaks? Seal kaameratoas ei saaks ta midagi korda saata ja nii rumal ta nüüd ka ei olnud, et ta saadaks enda telefonilt uue sõnumi. Nad saaksid tema asukoha kohe teada. Ja seda soovis ta kõige vähem. Võib-olla kunagi, kui ta peaks tüdinema sellest mängust, annaks ta ennast välja küll.

Agatha hingas sügavalt sisse ja viimaks peatus tema pilk sügavas unes oleval valvuril. Noh, sellega saaks nalja. Neidis otsis taskust tema telefoni välja ning asus seejärel selle kallal surkima, otsides taas mõned vidinad oma kotist välja. Nendega uue leiutise loonud, naeratas Agatha võidurõõmsalt ja ajas ennast sirgu. Seejärel trükkis ta sinna sõnumi sisse ning vaadates kõik kaadrid üle, kustutas ta vähesed osad, mis andsid vihjet tema kohta ja lülitas kõik kaamerad koridorides välja.
Seejärel tõusis neidis püsti ja jalutas majast välja ning pani omale suured ja moekad päikeseprillid ette. Ta suundus lähedalasuvasse kioski ning tegi näo, nagu uuriks ta ajakirju, kuigi samal ajal vaatas ta rahulikult aknast välja. Kuna talle ei pööranud keegi tähelepanu ja ta oli taas kaameraulatustest väljas, sai ta tegutseda oma asjadega. Agatha võttis taskust välja pisikese puldi, mis oli tema auto omaga sarnane ning ta vajutas rohelisele nupule ja sellega saatis ta sõnumi valvuri telefonist Burkele:

Kas sa minuga õhtust sööma ei tahaks tulla? Ma olen väga võlutud sinu silmadest ja häälest.

See tõi muige Agatha näole. Oh issand, kuidas agendid reageerivad, kui nad näevad, kelle telefoni ta kasutas? Mis tunne Burkel oleks? Oleks ta vihane? Seda küll, kuid kas natuke... üllatunud?
Blondiiniks riietunud tütarlaps valis välja ühe moeajakirja, mida ta tegelikult lugeda ei kavatsenud ja ostis selle ning väljus kioskist ja jalutas ohutusse kaugusesse, kus mitte keegi agentidest teda ei näeks ega leiaks.
Back to top Go down
View user profile
Christian Burke
The head of Division
avatar

Postituste arv : 49
Join date : 2011-12-07

Tegelane
Vanus: 34
Hüüdnimi: Burke

PostSubject: Re: Unframed by poetry   19th December 2011, 23:09

Möll IT-ruumis polnud hetkekski peatunud. Spetsialistide sõrmed jooksid välkkiirelt üle klaviatuuride, surkides võrgusügavustest, millest tavainimesed ei oskaks isegi und näha. Mingi hetk teatas peaspetsialist et nad suutsid kindlaks määrata telefoni, millega kaart mõned minutid tagasi ühenduses oli olnud. Veel pisut klõbistamist ning nad suutsid kindlaks määrata selle kindla vidina asukoha. "Paar agenti kolmeteistkümnendale tänavale, otsige kedagi telefoniga, kedagi kes tunnusmärkidele vastaks ja olge kiired, kurat võtaks," kähvas ta, nähes koheselt kuidas satelliidipildil täpikesed liikuma hakkasid.

Mingi hetk võttis peakontoriga ühendust agent, kes oli turvaruumis turvameest üritanud üles poputada. Mees ei teadvat midagi, ei mäletavat midagi. Võimalik et tegu on peapõrutuse või millegi veel hullemaga. "Ah, jätke ta lihtsalt sinnapaika.. tule sealt tulema," andis Burke mikrofoni korralduse, tüdinult ohates ja silmi pööritades. Teine võimalus oleks olnud turva siia reaalsele ülekuulamisele tuua, aga mida suurt ta ikka näha sai. Kaamerast paistvat musta juuksetukka?

Järgisel hetkel hakkas Burke' mobiiltelefon uuesti ootamatult värisema ning hetk hiljem teatas keegi agentidest, et leidis midagi telefoni sarnast tänavalt. Küll aga olevat see moonutatud, põlenud ja sulanud. "Võta see kaasa, võib olla on võimalik kindlaks teha viitenumber ja selle kaudu ostja," nähvas mees mikrofoni enne kui oma telefoni üles korjas ja uue sõnumi läbi luges. That bitch has got to be kidding him. Burke oli väga lähedal sellele, et oma telefon lihtsalt üle IT-ruumi vastu seina puruks visata.

Kohe selle järel kilkas peaspetsialist, et nad suutsid uue tulnud sõnumi numbri, telefoni ja asukoha ilma vaevata kindlaks teha ning luges seejärel ette mingisuguse meesterahva nime. Paari klikiga oli see andmebaasis ja Burke'ile vaatas vastu karm mehenägu. Kohe kindlasti mitte mingisuguseid suuri silmi ja musta juuksetukka. "Mida kuradit?" vandus ta, informatsioonist silmi üle lastes. Kuramuse turvamees. "Kobide kohalikkude tänavakaamerate sidepunkti," kähvas ta ruumis edasi-tagasi jalutades. Kui nad selle mõrra kätte saavad, tapab Burke ta omaenese kätega ära.
Back to top Go down
View user profile http://division.forum.co.ee
Agatha Holmes

avatar

Postituste arv : 195
Join date : 2011-12-17

Tegelane
Vanus: 18
Hüüdnimi: AJ

PostSubject: Re: Unframed by poetry   20th December 2011, 10:01

Agatha näole ilmus kerge naeratus, kui ta üle ajakirja vaatas agentide suunas, kes kõik üritasid mõistatada, kus ta on ja kuidas ta seda teeb. Edu neile. Neidis pööras ajakirjas järgmise lehe ning kummardus sellele lähemale, väljendades vägagi usutavalt üllatunud muljet, kui ta vaatas modellide poole, kes kandsid poolpaljastavaid riietusi, mis pidid olema viimase moe järgi tehtud. Hah, tõesti! Mida kaugemale see kahekümne esimene sajand liigub, seda paljamaks moeloojad naisi muudavad. Varsti kannavad nad ainult aluspesu ja päikeseprille. Tüüpilised teismeea tüdruku probleemid.

Neidis nägi, kuidas keegi põletatud telefoni maast üles korjas ja muigas veelgi rohkem. See telefon kuulus ühele nende agentidest, kes oli tänaseks päevaks juba surnud. Kindlasti on nad üllatunud, kui avastavad seda oma peakorteris. Pealegi, telefone sai nüüd igalt poolt osta. Ebayst või lihtsalt kusagilt turult. Neid variante oli palju. Samuti võis ta lasta oma isal muretseda talle uus telefon ning öelda talle, et see vana varastati ära. Neil ei olnud rahast üldse kahju. Holmesite perekond oli kullahanges elanud sajandeid ning tundus, et tänu ettevõtlikele inimestele see ainult kasvas, mitte kahanes.

Olgu, aitab naljast. Psühhopaat pani ajakirja kotti ning kadus nurga taha ja helistas oma turvameestele. Nad tulid vähem, kui kümne minutiga kohale, peatades auto täpselt seal, kus tüdruk palunud oli. Seejärel, ronides uhkesse BMWsse, eemaldas ta oma paruka ning vahetas riided ära, asendades need uhkematega. Asjad varjas ta istmete alla ning seejärel presiss ta omale kõrgete kontsadega kingad jalga.
Turvamehed ei öelnud midagi, küll aga Agatha nägi, et nad olid uudishimulikud ja tahtsid teada, millest see kõik tulenes. Rikkuri tütar ei öelnud midagi vaid lasi ennast eemale sõidutada, käskides neil peatuda kohas, kus auto peatunud olid. Internetiputka oli endiselt rahvaga täidetud ning meedia oli ka kohale tulnud. Agatha muigas kergelt ja pani päikeseprillid ette ning lasi aknal natuke allapoole libiseda. "Mis siin juhtus?" küsis ta lähedalolevalt inimeselt, kes korraks talle otsa vaatas, suunas pilgu plahvatunud autole ning kui ta pilgu uuesti Agathale viis, ahhetas ta valjusti.

Kes ikka ei tunneks ära rikkuri tütre, kes oli sama kuulus, kui mõni popstaar? Noormees hakkas kiirelt seletama, edvistades seejärel valjult. Ka teised inimesed, kes Agathat märkasid, kogunesid auto ümber. Sa oled hull, mõtles ta väikese pahurusega. Kaine mõistusepool kritiseeris totaalselt seda mõtet, kuid midagi ta ju pidi tegema. Nii palju, kui inimesed seletada suutsid, sai ta aru, et üks auto oli iseenesest plahvatanud ja millegipärast tuldi seda kohvikut uurima. Kuid vastata ei saanud ta neile midagi. Paparazzod ja ajakirjanikud olid samuti auto juurde tulnud ning üritasid teda küsimustega pommitada. Fotoaparaatide tuled vilkusid pimestavalt ja Agatha surus käe isegi oma päikeseprillide ette ning pani akna kinni, lehvitades neile selle tagant.

"Sõidame," ütles ta ainult juhile ning seejärel auto kihutas minema. Agatha, eemaldades päikeseprillid, vaatas tahavaate peegli poole. Division võtaks teda ilmselt kahtlustavate nimekirja alla. Ta vastas täpselt kirjeldusele, küll aga, kes usuks, et Agatha Jeanine Holmes, kuulsa ärimehe tütar, kes tegeles heategevusprogrammidega ning kes oli poole kohaga laulja teeks midagi sellist? Vaevalt.
Back to top Go down
View user profile
Sponsored content




PostSubject: Re: Unframed by poetry   

Back to top Go down
 
Unframed by poetry
Back to top 
Page 1 of 1
 Similar topics
-
» Poetry Exchange
» Aaron's Video Game Poetry Corner Hootenanny Thread

Permissions in this forum:You cannot reply to topics in this forum
Division :: New York City :: Muu-
Jump to: