Võõrutusnähud ftw

Mary istus mingil suvalisel metalltrepil, pilk otse ette suunatud ja käed enda ümber. Seljas oli tal tüüpiline hall algajate rõivastus, mis läks üsna hästi kokku tema hallika jumega. Neidise pupillid olid veidi suurenenud ja tema nahka kattis külm higi. Tema hingamine oli pinnapealne ja pulss kiirenenud. Mingil hetkel hakkas ta end kõigutama, püüdes alateadlikult sedasi oma keha rahustada.

OT: Riley

Riley oli jälle Divisioni tulnud, ju tal polnud tõesti midagi targemat teha, kui seal uute noorte õppimist jälgida ja ise natukene trenni teha. Aga ta ei olnud väga üllatunud, kui ühte algaja riietuses tüdrukut trepil istumas ja end kõigutamas nägi. See oli päris alguses üsnagi tüüpiline, kui ei tahetud tunnistada, mis nendega toimub. "Kõik korras?" küsis Riley siiski, kui neidise ette kükitas ja teda tõsisel ilmel vaatas, tumesinistes silmades rahulik pilk.

Jeah, well.. Mary'l olid väheke teised põhjused seal trepil istumiseks. Neidis ei kuulnud ega pannud muudmoodi tähelegi, et keegi tuli, mistõttu ta häält kuuldes võpatas, mis sest, et too võõras mees juba ta ees seisis. Mary silmad olid küll avatud, aga ta lihtsalt ei vaadanud. Kui küsimus ta ajurakukestesse viimaks pärale jõudis, raputas neidis vaid ägedalt pead. Kõik ei olnud korras. Ta oli hommikul ärganud mingis suvalises kohas ja nüüdseks oli käes juba õhtu ning eelmisest doosist vähemalt 24 tundi. Ja haiglas oldi ta magu tühjaks ka pumbatud, nii et..
Mary oleks kõike seda vastusekski öelnud, aga ta kartis, et kui ta suu avab, tuleb kogu sisikond seda teed kasutades välja.

Ei olnud kõik korras. Vähemalt ei valetanud, nagu mõnel kombeks. Tho jah, seda oli silmaga näha, et tal probleeme oli. "Kas sa tahaksid arsti juurde minna?" küsis Riley tasa, kui tüdrukut tähelepanelikult silmitses. Ta võis neidise sinna viia, siis saaks keegi ta üle vaadata. Mitte, et ta päris kindel oleks, mis tal päris täpselt viga on.

Selle peale raputas Mary uuesti pead, avades nüüd ka korraks suu, kuid sulgedes selle sekund hiljem. "Just tulin sealt," sõnas ta viimaks, suutes piisavalt end koguda, et üldse midagi öelda. Jeah.. Üks agent või mis iganes asjapulk oli ta sinna saatnud, kui Mary enne samamoodi sööklas oma lõunaeine ees värisenud oli. Arst ütles vaid, et ta peab esimesed 72 tundi üle elama ja siis vaatavad edasi.

Või nii... siis ei ole vist mõtet tagasi minna. "Mis sulle seal öeldi?" küsis Riley tasaselt. Miks peaks keegi terve mõistusega arst sellises olekus algaja lihtsalt ära saatma sealt? Noh, tegelikult polnu Riley asi nende motiivides kahelda.

"Nad ei saa veel midagi teha," sõnas Mary vaikselt. Okei.. Rääkides ei tulnudki sisikond välja. See andis tüdrukule veidi julgust juurde. "Kaks päeva veel.. Siis.. Kui on sama halb.. Annavad midagi," lisas neidis. Sedasi võõrutusravi tegelikult käiski. Kuigi arvestades sellega, et Mary magu oli tühjaks pumbatud, oli tema silmis tarbetu nii kaua oodata.

Ahhaa... "Miks sul see üldse nii on...?" Riley ei seostanud seda mingite narkootikumidega ega midagi. Noh, ta ei teadnudki nendest väga palju. Ta suitsetas aeg-ajalt, aga muud asjad teda ei huvitanud. Ja alkohol talle maitses, ning ta tegi häid kokteile, kuid ta ei joonud end kunagi täis.

"Ma olen sõltlane," sõnas Mary. Huvitav, kas oleks õigem öelda, et ta oli? Sest nooh.. Vaevalt, et nad talle seal lahkelt heroiini jagama hakkavad. Samas, kes kord alustanud, oli sõltlane terveks eluks. Kui tore, eks.

Ai-ai-ai. Tõepoolest. Riley polnud tõesti väga palju sellistega kokku puutunud. "Siis on küll jama, jah..." Division ei olnud eriline narkomüüja, jah. Sellest tuli lahti saada, ning kiirelt. Muidu tapetakse Mary ära, see oleks küll jama.

"Annab tunda nagu jah," ohkas neidis. Aga tema lootus püsis ikka sellel, et küll läheb paremaks. Miks arstid muidu sedasi ütlesid.. Et kui pärast veel sama hull on. Järelikult ei peaks olema. "Kes sina üldse oled siin?" uuris Mary.

Jap... Riley muigas kerge nukrusega. Kahju sellistest. Küsimust kuuldes ta kallutas õrnalt pead. "Ma olen agent," valetas Riley rahulikult. Seda ütles ta kõigile ning keegi ei arvanudki vastupidist, ka mitte teised agendid, sest teiste arvates oli ta välismissioonidel.

"Ehk siis.. See, kelleks mina lõpuks saama peaksin," sõnas Mary ohates. "Kust nad sinu üles korjasid siis?" uuris neidis. Nii palju kui ta selle ühe päeva jooksul erinevaid algajaid näinud oli, olid nad kõik enamvähem samamoodi sinna sattunud. Ärkasid lambist seal üles lihtsalt.

Tegelikult mitte, aga jah. Noh, agendiks ta saama peab, aga Riley oli reaalselt Valvur. See oli tore. "Ma tegin linnas liiga palju pahandusi," muigas Ry. Mitte, et see tõde oleks olnud. Noh, mingil määral, aga praegu ta mõtles endale ajalugu. Või rääkis seda, mis talle pähe taoti siis, kui ta agendiks sai. "Ja sinu?"

"Nagu kõik teisedki siis.." ohkas Mary. Huvitav, kas üldse keegi sinna vabatahtlikult ka tulnud oli. "Viimane asi, mida ma mäletan on see, et ma süstisin end. Ma olla üledoosi võtnud," vastas neidis õlgu kehitades.

Vabatahtlikult ei saanud, sellest kohast ei tohtinud kellelegi rääkida. Seega ei, vabatahtlikke seal polnud. Kui just kellelegi kohe meeldima ei hakanud. "Ah... siis küll. Nad tegid su puhtaks siis?" Nagu, maoloputuse ja värki.

"Jeah.. Seda nad nähtavasti jõudsid enne veel teha, kui mind teie poolt ära krabati sealt haiglast ja surnuks kuulutati muu maailma jaoks," sõnas Mary mõnevõrra muserdatult. Noh.. Päris nõme oli ju surnud olla. Või miskit. Mitte, et tal reaalselt kedagi oleks, keda see huvitaks.

See surnuks kuulutamine oli tegelikult masendav, kui sul pere oli. Kuigi Rileyl peret polnud. "Kas sulle on ka öeldud, miks just sind võeti?" Võib-olla pole.

"Ainult seda, et ma olen noor ja mul pole lähedasi ja.." sõnas Mary taaskord õlgu kehitades. Veider tundus see kõik talle. Kuigi kõik korrutasid, et nemad olid head ja töötasid valitsusse jaoks ja mis kõik veel.

Õigus, mingit sellist juttu nad ajasid jah. "Sul pole vanemaid?" As in elus, või nii. Julm küsimus võib-olla natukene, aga jamh.

"Isa on surnud ja ema on vangis vimaste uudiste kohaselt. Nii et ei.. Mul pole vanemaid," sõnas Mary üsna tuimalt. Tema jaoks polnud see juba ammu enam hell teema. Üldse oli ta enamus emotsioonid narkotsi vastu vahetanud.

Või nii. "Ja mida sa arvad sellest kohast siin?" Nojah, vähe olnud, aga ikkagi. Üldmuljed ja inimesed ja...

"See on veider. Ma tahan ära saada," sõnas Mary vaikselt. Valjult ei julgenud ta midagi sellist öelda, sest ta reaalselt kartis, et keegi tuleb ja virutab talle sellise jutu eest. Tundus täpselt selline koht olema.

"Miks?" Jah, see oli alguses väga eemaletõukav ja kõle koht... tõepoolest, kõle see oli. Metall igal pool, väga hele ning üsna vähese sisustusega.

"Kõik ütlevad mulle, mida ma tegema pean.. Ja need treeningud. Ja ma vajan uut doosi. Ja ma igatsen oma kassi," loetles Mary esimesena pähe tikkuvaid fakte. No see kass oli tänavakass, kellele ta süüa andis, kui endal üle jäi, aga kiisu oli talle üsna ustav. Ja kes teda nüüd toidab?